Käesolev artikkel on osa Peeter Saani doktoritööst Eesti sõjaväeorkestrid 1918-1940 [Estonian military orchestras 1918-1940] (juhendajad: Olavi Kasemaa, Hannes Walter, kaasjuhendaja: Jüri Alperten); kaitstud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias 19.12.2006. [E-kataloog ESTER püsilink]
Raamatus Eesti riigimuusika ja sõjaväeorkestrid : kujunemine ja areng aastatel 1918-1940 Tartu : Elmatar : Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2008 (ISBN: 9789949435296) [E-kataloog ESTER püsilink]
Peeter Saan
Sissejuhatuseks
Esialgu võib nende kahe teose koos käsitlemine tunduda kohatuna, kuid teema uurimisel leidus ühiseid pidepunkte sedavõrd palju, et neid lahutada olnuks vägivaldne ja mõttetu. Kuigi teoste muusika autorid ja loomise aeg ei kattu, on nad omandanud riikluse sümboli staatuse korraga kahes naaberriigis – nii Eestis kui Soomes – ja seda praktiliselt samas ajavahemikus ning samas arengukontekstis. Õnnitledes Tarja Haloneni Soome Vabariigi presidendiks valimise puhul, ütles ka president Lennart Meri: „Meie rahvaid ja riike ühendavad sugulaskeeled, kultuurid, hümnid ja „Porilaste marss”.” (Postimees. 2000. Kaldre, Peeter. Soome – Eesti tugi ja toetaja. 8. veebr.)
„Porilaste marsi” autorlusest
„Porilaste marsi” autorluse osas ei ole soome muusikauurijad seni konsensusele jõudnud.
Täpsemalt: on jõudnud ühisele tõdemusele, et autor on teadmata. Soome ajaloo ja muusikauurijate seisukoht on sedavõrd kindel, et viimase 50 aasta jooksul pole teemat enam põhjalikumalt käsitletud. Nootides autorina (tihti küsimärgiga) esinevat Christian Fredric Kressi on pigem käsitletud kui ühe võimaliku seade autorit või mis veelgi hullem – teda süüdistatakse plagiaadis.
Teemat on põhjalikult uurinud ja avaldanud sellekohased artiklid Ernst Lagus, kes 20. sajandi algaastail seadis Kressi autorluse kahtluse alla (Lagus, Ernst. 1904. Björneborgarnes marsch. – Johan Ludvig Runebergs hundraårsminne. Svenska Litteratursällskapets i Finland. Skrifter 62.), Heikki Klemetti, kes mõned aastad hiljem jõudis siiski tõdemusele, et marsi autoriks on Kress (Klemetti, Heikki. 1924. Christian Fredric Kress: Porilaisten marssi. Uusi Suomi. Nr 243), ja Jan Sederholm, kes 1959. a selle taas ümber lükkas (Sederholm, Jan. 1960. Björneborgarnas marsch och dess ursprung. – Suomen Musiikin Vuosikirja 1959–60. – Helsinki: Otava. Lk 40–45).
Tuntuks mitme nimedega
Soome teadlase J. Sederholmi uurimusel põhinev seisukoht on järgmine: marsi peateemat, küll tänapäevasest pisut erinevas kuues, kuuldi esmakordselt Stockholmis 1773. a balleti „Acis ja Galathea” vaheajamuusikas, kus seda kasutati kontratantsu „Contredanse belle constante” teemana. Nimetatud tantsu meloodia muutus Rootsis (ja ka Norras) väga populaarseks. Juba samal aastal kasutas Carl Michael Bellman seda Fredmani epistoola nr 51 viisistamisel. Sõjaväeorkestrite esituses olid kasutusel mitmed eri pealkirjad, näiteks „Bonaparte’i marss Egiptuses” või „Austerlitzi marss”. Turus Sibeliuse muuseumis säilitatavad marsi versioonid annavad alust oletada, et nimi „Bonaparte’i marss Egiptuses” oli seotud meloodiaga vaid poliitilistel kaalutustel aastatel 1803–1805. Pärast seda kaotas Napoleoni nimi rahva seas populaarsuse (Sederholm, Jan. 1960. Björneborgarnas marsch och dess ursprung. Lk 45).
Svea ihukaardiväe orkester kasutas „Porilaste marssi” üksuse piduliku marsina 18. sajandi lõpuaastail. Samal ajal jõudis see ka Soome, arvatavasti rootslastest sõjaväemuusikute või teiste muusikat armastavate sõjaväelaste kaudu. Sveaborgi (Suomenlinna kindlus) Leskkuninganna Ihukaitserügemendi orkester kapellmeister Christian Fredric Kressi juhtimisel esitas seda „Leskkuninganna marsi” nime all. Teose algupärast võime uurimustes leida vaid oletusi. Nii Prantsusmaalt kui Suurbritanniast on leitud marss, mille algustaktide meloodias on kokkupuutepunkte „Porilaste marsiga”.
Kaasaegse kuju ja ka nime sai marss alles siis, kui Turu grenaderide-täpsuslaskurite pataljoni kapellmeister Conrad Greve seadis selle puhkpilliorkestrile pataljoni pidulikuks marsiks ja kasutas marssi ka muusikas Fredrik Berndtsoni näidendile „Ur lifvets strid” (esmaesitus Helsingis 1851. a). Näidend kirjeldab Rootsi-Vene sõja (1808–09) sündmusi. Otsesed tõendid marsi kasutamisest sõjas siiski puuduvad.
Erinevates seadetes on marss olnud kasutusel paljudes Soome sõjaväeorkestrites, kuni see sõjavägede ülemjuhataja käskkirjaga nr 535.-18.Y.1. / 11. 03. 1918. a koos J. L. Runebergi tekstiga ja Paciuse–Leanderi seades kinnitati kogu Soome kaitseväe tervitus- ja paraadmarsiks. Sestsaadik on selle esitamine lubatud üksnes pidulikel puhkudel. „Porilaste marss” kuulub ka Soome Vabariigi presidendi pidulike tseremooniate muusikasse (Otavan iso musiikkitietosanakirja. 4. 1978. Porilaisten marssi. Helsinki: Otava. Lk 622–623).
Pacius ja Runeberg – „Vårt land” ja „Porilaste marss”
Fredrik Pacius
Johan Ludvig Runeberg
13. mail 1848. a toimuvateks Flora pidustusteks saab Fredrik Pacius tellimuse luua muusika Johan Ludvig Runebergi luuletusele „Vårt land”. Teos peab tulema ettekandele koorilauluna. Parema mõjususe saavutamiseks teeb aga helilooja kohe ka seade puhkpilliorkestrile. Laul saab entusiastliku vastuvõtu osaliseks ning rahvas (pigem soome üliõpilaskond – Autor) käsitab seda kui soome hinge väljendavat muusikalist loomingut (Taska, Artur. 1996. Eesti hümn. Lk 15).
Üsna pea pärast esmaettekannet algab ka laulu soomendamine ja kestab mitu aastakümmet. Seda teemat on põhjalikult käsitlenud soome ajaloolane Matti Klinge, tuues välja mitmeid põhjusi, miks soomendamine nii kaua aega võttis. Tänaseni kasutusel olev Paavo Cajanderi soomekeelne tõlge ilmub alles 1889. a. Luuletuse soomendamise järel saab see pealkirjaks „Maamme” (Klinge, Matti. 1981. Suomen sinivalkoiset värit: Kansallisten ja muidenkin symbolien vaiheista ja merkityksestä. Helsinki: Otava. Lk 183–187).
Ka „Porilaste marsi” üldrahvalikuks muutumisel on taas suuri teeneid Paciusel ja Runebergil
Alates 19. sajandi keskpaigast on hämmastav jälgida, kuidas kaks muusikateost – „Vårt land” ja „Porilaste marss” – hakkavad arenema käsikäes, muutudes üha enam rahvalikeks, siis juba rahvuslikeks, rahvust rõhutavaiks.
Juba 1852. a teeb F. Pacius „Porilaste marsist” klaveriseade. Esimese lauluteksti marsile kirjutab Zacharias Topelius 1858. a; ja juba samal aastal valmib Paciusel ka meeskooriseade. Lõplik versioon laulust valmib aga siis, kui J. L. Runeberg kirjutab 1860. a marsile uued isamaalised sõnad, mis on kasutusel tänapäevani (Otavan iso musiikkitietosanakirja. 4. 1978. Porilaisten marssi. Lk 623). Runebergi loodud laulutekstile on ilmselt saanud aluseks Pori rügemendi kangelaslikkus Rootsi-Vene sõja lahingutes. Siit alates kinnistub ka lõplikult pealkirjaks „Porilaste marss”. Kasutusel olev soomekeelne tõlge on Heikki Klemetti sulest.
Üllatuslik on M. Klinge lähenemine „Porilaste marsi” muusika autorlusele. Oma uurimuses väidab ta: „Nii Maamme-laulu kui ka „Porilaste marsi” on komponeerinud Pacius – tuginedes mõningatele eeskujudele – kuid täiesti uues vaimus, luuletuse põhinägemusest lähtudes.” ( Klinge, Matti. 1981. Suomen sinivalkoiset värit. Lk 194). Nimetatud seisukohta teised soome muusikateadlased siiski ei toeta.
Nii „Vårt land” kui ka „Porilaste marss” muutuvad kohe peale esmaettekannet ülipopulaarseteks meeskoorilauludeks ja 19. sajandi 70ndatel aastatel saavad nad praktiliselt kohustuslikuks (esialgu rootsikeelsetena – Autor) iga koori repertuaaris (Rosas, John. 1949. Fredrik Pacius som tonsättare. Åbo: Åbo akademi. Lk 241).
Paciuse–Jannseni laul „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” ja „Porilaste marss” saavad Eesti rahvussümboliteks
Johann Voldemar Jannsen
Kui „Porilaste marsi” Eestisse jõudmine ei ole kuupäevaliselt fikseeritav, siis F. Paciuse „Vårt land” näeb Eestis esmakordselt trükivalgust, kui Johann Voldemar Jannsen annab 1860. a Tartus välja kogu ilmalikke laule nime all „Eesti Laulik: 125 uut laulo…”. Tema isamaalaulude hulgas leidub ka „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” (Põldmäe, Rudolf. 1969. Esimene Eesti üldlaulupidu 1869. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 121), mis kantakse ette esimese Eesti üldlaulupeo teise päeva kontserdil 19. juunil 1869.
Oluline on seegi fakt, et kui Soome hümni on tõlgitud mitmeid kordi ja seda on teinud mitmed tõlkijad, siis J. V. Jannseni „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” on püsinud tekstiliselt muutumatuna tänapäevani.
Sellest, kuidas toimus nimetatud laulu rahvuslauluks kujunemine, on väga ülevaatlikult kirjutanud Artur Taska oma raamatus „Eesti hümn” ja seepärast seda siinkohal pikemalt ei käsitleta. Esialgu muutub see peaaegu et kohustuslikuks Eesti Üliõpilaste Seltsis, hiljem kooride repertuaaris ja laulupidudel, siis koolides. 19. sajandi lõpuaastatel on laul „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” muutunud rahvuslauluks ja talle on saanud omaseks ka hümni tunnused:
- seda lauldakse laulupidudel ja muudel üritustel lõpulauluna vahetult enne tsaarihümni;
- seda lauldakse pidulikult ja pühalikult püsti seistes ning paljastatud päi.
(Teadaolevalt toimus see esmakordselt Tartu üldlaulupeol 1894.)
„Eesti rahvale hümni kujunemine langeb ajale, mida märgistatakse ajaloos ärkamisajana, ning mis tegelikult algab eelmise sajandi (19. saj – Autor) teisel poolel. Sellest ajast arvates saab eesti rahvas endale ajakirjanduse, eepose ja ajaloo, saab oma seltsid, oma laulupeod, oma kirjanduse, kunsti ja muusika. Mis aga kõige olulisem – selle aja kestel kujuneb välja rahvusterviklus kui poliitiline jõud ja eestlase poliitiline mõtlemine üldse.” (Taska, Artur. 1996. Eesti hümn. Lk 43).
„Porilaste marsi” Eestisse jõudmise teede kohta võib teha ainult oletusi. Ilmselt on selles oma teened sõjaväemuusikutel ja -kapellmeistritel. On teada, et tsaariarmee polguorkestrites Eestimaa, Liivimaa, Peterburi ning Pihkva kubermangudes, Soomes ja mujal teenis palju eesti soost mehi, samuti liikusid orkestrid koos väeosadega, töökohti vahetasid nii pillimehed kui kapellmeistrid. Millal eesti pasunakoorid „Porilaste marssi” esitama hakkasid, ei saa kindlalt dateerida, kuid ilmselt leidis see aset juba 19. sajandi viimastel aastakümnetel või isegi varem, sest sajandivahetuseks oli „Porilaste marss” juba kindlalt orkestrite repertuaaris.
Nii kirjutab oma ajaloos üks vanemaid eesti orkestreid: „Paasvere pasunakoor sai peagi üsna populaarseks kogu kihelkonnas ja kaugemalgi… Olnud väga otsitud isegi kohalike mõisnike (Maydellid, Neffid, Stackelbergid) jahipidudel, kus siis mõisnike eriliseks meelispalaks olnud Soome „Porilaste marss”.”
„Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” kui rahvushümn ja „Porilaste marss” kui rahvuslik pidulik marss
Alates 19. sajandi 90ndate aastate lõpust saab kindlaks traditsiooniks laulda laulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” rahvuslikel üritustel ja seda nüüd juba rahvushümnina. Samuti on muutunud traditsiooniks lõpetada kontsert „Porilaste marsiga”.
VI üldlaulupeo (1896) teise päeva ilmalike laulude kontsert lõpeb „Porilaste marsiga”. Autori nime asemel on kavalehel kolm tärni, mis tunnistab, et ka Eestis peeti marssi tundmatu autori loominguks. Kolmanda päeva kontserdi lõpulauluks enne tsaarihümni on aga „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” (VI üldlaulupeo kava: VI üldlaulupeo album. 1896. Tallinn: ?. Lk 6).
Poolteist kuud hiljem 27. juulil 1896. a ilmub Postimehes juhtkiri, kus selgelt välja öeldakse, et see laul on eesti rahva hümn, nimetades seda kord Isamaa lauluks, kord rahvalauluks, kord Eesti rahva lauluks ja lõpuks ka hümnuseks (Postimees. 1896. Mu isamaa mu õnn ja rõõm. Nr 163. 27. juuli).
Kuigi algav 20. sajand toob kaasa pingeid tsaarivalitsuse ja rahvuslikke tundeid propageerivate organisatsioonide vahel, ei ole siiski otsest keeldu rahvushümni laulmiseks ja ikkagi lõpevad isamaalised kõned ja pidustused rahvushümniga.
Kuna 1910. a üldlaulupeol leiavad aset üsna dramaatilised sündmused seoses Estonia teatri- ja kontserdimaja nurgakivi panekuga, siis on sellest laulupeost ka rohkem räägitud ja kirjutatud. Seoses laulupeo lõpetamisega on Juhan Aavik hiljem kirjutanud järgmist: „Muusikalise kava viimase numbri järele hakati piduliste hulgas spontaanselt laulma „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. See polnud siis veel Eesti ametlik hümn – ei saanudki seda olla tsaarivalitsuse keelu tõttu, kuid sisuliselt oli see kujunenud selleks, kuna ülevail rahvuslikel momentidel hakkas mainitud laul kõlama ikka nagu juba traditsiooniliselt … rahvas tõusis püsti, paljastas pea ja hakkas laulma kaasa… Aukülalisena peol viibiv kuberner Korostovets … võttis instinktiivselt valvelseisaku … kuni keegi ametnikest sosistas kubernerile midagi kõrva. Pahailmeliselt lõi viimane käega ja tormas oma kaaslastega peoplatsilt … minema. Rahvas jätkas laulmist… Et sellele kõigele anda väärikat ja rohkemdistsiplineeritut lõppu, tõmbas vana Wirkhaus orkestriga „Porilaste marsi” veel takka järele. See muusikapala oli Soomes demonstratiivse avaldusena keelatud.” (Aavik, Juhan. 1969. Eesti muusika ajalugu. III kd. Stockholm: Eesti lauljaskond Rootsis. Lk 168).
Siit võib järeldada, et ka „Porilaste marss” pidi olema rahva hulgas tuntud ja ilmselt omama ligilähedast staatust nüüdsete laulupidude vältimatu lisapala Raimund Kulli bravuurmarsiga „Kodumaa”.
Edaspidi on tunda järjest enam võimumeeste sekkumist rahvuslikesse üritustesse. Kord keelatakse kõned, kord rahvushümni laulmine. Siiski leitakse alati mingi põhjendus või ei suhtu ka tsaaririigi võimud keeldudesse eriti tõsiselt – rahvushümn kõlab ikkagi, samuti mängivad orkestrid „Porilaste marssi”.
Nõutamaks Eestile autonoomiat, toimus 26. märtsil 1917. a Peterburis eestlaste suur rongkäik, kus „Porilaste marsi” ja „Marseljeesi” saatel Riigiduuma eest läbi sammuti ning kus esimest ja ilmselt ka viimast korda kõlas Tauria palees „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” (Taska, Artur. 1996. Eesti hümn. Lk 84. (Karl Asti mälestuste põhjal. Eesti Post. 1947. Nr 26. 2. aprill.). Juba 12. aprillil 1917. a väljastab Vene Ajutine Valitsus „Määruse Eesti kubermangu administratiivse juhtimise ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta”, mis sisuliselt tähendab Eestile autonoomia andmist.
Eeltoodust on selgelt näha, kuidas üks laul ja üks marss omandasid oma staatuse – esimene rahvushümnina, teine rahvusliku piduliku marsina – riigis, mis sai alguse 24. veebruaril 1918.
Hümn ja riigi pidulik marss
Eesti Vabariigis puudusid õiguslikud sätted laulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” riigihümnina kasutamise kohta. Kuna laul aga juba eelmisel sajandil kujunes eestlastele meeldivaks rahvuslauluks ja selle järel ka hümniks, siis ei olnud õiguslik akt vajalik. Samuti puudus esialgu õiguslik määrang „Porilaste marsile”. Enamuses riikides puudusid ja puuduvad käesoleva ajani hümni kehtestavad seadused.
Riigiarhiivis leiduva Sõjaministeeriumi orkestri noodikogu raamatus, millel kahjuks puudub alustamise kuupäev, on marsside jaos esimene sissekanne „Porilaste marss” ja hümnide jaos „Eesti hümn” (ERA, f 533, n 1, s 774 / SM orkestri noodikogu raamat). Need kaks teost olid kindlasti ka kohe käibel.
Suur isamaaline vaimustus Vabadussõja päevil innustas ka pillimehi ja orkestrijuhte. Soov kõikjal oma vaimustust ja isamaalisust üles näidata viis selleni, et pidi sekkuma sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner ja andma välja vastavasisulise päevakäsu, mis on järgmine:
„On ette tulnud, et sõjaväe orkestrid on mänginud popurriisid, kuhu Eesti rahva hümnus on sisse põimitud. Niisama on ka sõjaväe orkester mõnikord rahva hümnust mitte küllalt nõutavates oludes, näituseks restoranides ja joomapidudel mänginud.
Hümnus on eesti rahvale kõrgemaks isamaalikuks pidulikuks lauluks, mida sõjaorkester ainult sellekohastes oludes võib mängida. Sellepärast keelan ära sõjaorkestritel mängida popurriisid, kuhu hümnus on sisse põimitud. Niisama keelan ära sõjaorkestritel hümnuse mängimise mitte-kohastes oludes, kõrtsides, restoranides, kõiksugustel joomapidudel jne.” (Sõdur. 1919. Sõj avägede ülemjuhataja päevakäsk nr 476, 15. 08. 1919. Nr 23. Lk 2).
See on tõenäoliselt esimene ja ka ainuke hümni osas välja antud normatiivdokument.
Esimene sõjaväeorkestritele „Porilaste marsi” kasutamist reguleeriv dokument on sõjaministri 1921. a 19. aprilli päevakäsk nr 251, mis määrab „… Sõjaväe orkestritel tervitada riigivanemat Porilaste marschiga, kui mitte eraldi korraldust pole tehtud hümnust mängida.” (ERA, f 495, n 6, s 44, l 255 / Sm pvk nr 251, 19. 04. 1921).
Eesti Vabariigi neljanda iseseisvuspäeva auks korraldatud paraadidel 1922. a toimus Vabadussõja kangelaste üleriiklik austamine kõigis Eesti suuremates keskustes, kus oli oma garnison. Lisaks regulaarvägedele olid aukohale üles rivistatud need sõjamehed, kes olid oma tegevusega Vabadussõja rinnetel välja teeninud Vabadusristi. Paraadi käigus anti nimetatud autasud sangaritele üle. Paraadi dokumentides on kindel korraldus, et Vabadusristi kavaleride möödamarsil annavad üksused au ja orkestrid mängivad „Porilaste marssi” (ERA, f 529, n 1. s 289, l 41 / 1922. a iseseisvuspäeva paraadi dokumendid).
Kahest viimatimainitust dokumendist võime järeldada, et „Porilaste marsile” omistati pidulikest marssidest kõrgeim staatus.
Riigivanema tervitusmarsina jääb „Porilaste marsi” iga küll üsna lühikeseks, sest juba 27. jaanuaril 1923. a välja antud sõjaministri päevakäsu nr 42 kohaselt tuleb „sõjaväe orkestritel, kõigil nendel juhtumistel, kus enne Porilaste marssi mängiti, Ed. Lineff’i (hiljem esinevad nimekujud Linef, Linev, peamiselt Liinev ja alates 1940. ast eestistatult Liives – Autor) poolt komponeeritud „Pidulikku marssi” mängida.” (ERA, f 495, n 6, s 47, l 64 / Sm pvk nr 42, 27. 01. 1923). Siiski ei kadunud „Porilaste marss” orkestrite repertuaarist ja tseremoniaalsest käibest, vaid temast kujunes sõjavägede ülemjuhataja marss, kuigi seda sätestav otsene juriidiline akt puudus. Eesti Riigiarhiivis leiduvates paraadide ja tseremooniate kirjeldustes, kus osales sõjavägede ülemjuhataja, on ära märgitud, et orkester tema ilmudes mängib „Porilaste marssi”. Rahvasuus aga kinnistus „Porilaste marsile” uueks nimeks „Laidoneri marss”.
Vaino Kallas, kes noore skaudina osales 25. juunil 1939. a Tahkurannas president Konstantin Pätsi sünnikohta püstitatud monumendi avamisel, kirjeldab oma mälestustes tseremooniat järgnevalt: „Sõjaväeorkestrid alustasid tervitusmarssi ja president sammus auvahtkonna eest läbi, tervitades erinevate väeliikide sõdureid. Seejärel alustas orkester „Porilaste marssi”, mis rahva hulgas oli tuntud Laidoneri marsi nime all, ja auvahtkonna eest sammus mööda Kaitseväe ülemjuhataja kindral Johan Laidoner.” (Kallas, Vaino. 2008. Mööda käidud teed. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 46).
„Porilaste marss” on levinud ka lauluna, kusjuures erinevaid tekste või siis teksti eri variante on mitu. Need pärinevad omariikluse eelsest ajast, Vabadussõja päevilt, aga ka sellele järgnevast perioodist. Sõnade autorid on teadmata.
Hümni ja „Porilaste marsi” nootidest ja orkestratsioonist
Tuginedes bibliograafiale „Eesti noodid 1918–1944”, pärineb hümni esimene puhkpilliorkestritele välja antud komplekt (19 orkestripartiid) aastast 1928 (kirje 1724, aastaarv on antud nurksulgudes – seega oletatav) (Eesti noodid 1918–1944. I. Bibliograafia. 2001. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu. Lk 265–266). Selles orkestratsioonis on trompetipartii juba trükitud Raimund Kulli lisatud signaalidega. Signaalide lisamine hümnile oli ilmselt põhjendatud sooviga muuta Eesti ja Soome hümnid võimalikult erinevaks. Rahvusvaheliseks levitamiseks mõeldud partituur R. Kulli seades (kirje 1726), millel on lisaks pealkirjale „Eesti hümnus” ka prantsuskeelsed pealkirjad („Hymne d’Estonie. – Partition pour d’orchestre militaire”), on samuti trükitud 20ndate aastate trükitehnikat kasutades. Kuigi Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivis leiduv R. Kulli hümni orkestratsiooni käsikiri ei sisalda mingeid vihjeid ajale, millal see on tehtud, võib ülaltoodule tuginedes väita, et see pärineb 1920ndate aastate teisest poolest. Kinnituseks sellele on ka vanad heliplaadid: nii 1927. ast pärineval sümfooniaorkestri kui ka 1928. ast pärineval puhkpilliorkestri salvestusel on kasutatud R. Kulli seadet. (EHA, Q–50 ja 51. Pedusaar, Heino. 2005. Eesti heliplaadiarhiiv 1901–1939. CD 50 ja 51. Koost. H. Pedusaar. Tallinn: Ilo). Eesti Lauljate Liidu puhkpillimuusika sektsiooni ringkirjades orkestrijuhtidele ilmub kirjastatud hümn koos teisele küljele trükitud „Elagu” (Konstantin Türnpu) ja „Tušiga” pakutavate nootide nimestikku küll alles 1930ndate teisel poolel, kuid tõenäoliselt kasutasid orkestrid seni 1928. a ilmunud noodikomplekti. Raimund Kulli seades esitati hümni kuni 1940. aastani.
Ülalmainitud bibliograafias leidub ka sümfoniettorkestrile trükitud hümni versioon (kirjed 1729 ja 1730), mis toob sisse veel ühe huvipakkuva nüansi – lõppu on lisatud 6-taktiline laiendus koos trompetisignaalidega. Samas aga puuduvad R. Kulli signaalid. Kahjuks ei ole ka nendel nootidel ilmumist dateerivat aastaarvu. Kuid tegemist ei ole siiski mitte eesti arranžeerija loominguga, vaid kogu seade (väikeste kohendustega) koos lisandiga pärineb kõige esimesest teose trükiväljaandest (1848) ja selle on loonud F. Pacius ise. M. Klinge paneb oma uurimuses (samas on ära toodud ka nimetatud noodi koopia) küll kahtluse alla, kas seda lisandit ka hiljem esitati või kas seda üleüldse esitati, sest hilisemates väljaannetes seda enam ei ole (Klinge, Matti. 1981. Suomen sinivalkoiset värit. Lk 177–179).
Loomulikult leidub hümnist suur hulk a cappella või koos klaverisaatega 1–4-häälseid väljaandeid laulikutes või iseseisvalt.
Taasiseseisvumise järel koostasid, täpsemalt öeldes, taastasid (jättes ära R. Kulli signaalid) ajaloolise hümni orkestriseade Veljo Tormis ja Kirill Raudsepp, võttes aluseks 4-häälse kooriseade. See seade trükiti ja on praegusel hetkel hümni ametlik versioon levitamiseks Eestis ja saatkondade kaudu välisriikides. Kaasaegset puhkpilliorkestrit arvestades lisas partituuri uuemad pillid – saksofonid, asendas aldid metsasarvedega jne käesoleva artikli autor – Peeter Saan. Viimastel aastatel on kaitseväe orkester võtnud jällegi kasutusele signaalidega versiooni, kaasaegse seade aluseks on Ülo Raudmäe 1990. a tehtud arranžeering.
„Porilaste marssi” puhkpilliorkestrile ei ole Eestis kunagi välja antud. Ilmselt esitati seda Soomes avaldatud nootidest, mis levisid orkestrites käsikirjalise paljundamise teel või kasutati orkestrijuhtide poolt ise tehtud seadeid. Ka praegu on „Porilaste marsist” kasutusel ametlik versioon Teuvo Laine seades, mille on Soome puhkpilliorkestrite jaoks välja andnud muusikakirjastus „Fazer”.
Eesti Vabariigi hümn
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure, laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!
Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sull’ truuiks surmani,
mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!
Su üle Jumal valvaku
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!
Porilaste marss
Üles Eesti malevad,
nüüd Pärnu piirilt Peipsini
ja Valgast Viru veereni!
Sa rutta kaitsma kodumaad,
sest vabadust on varitsemas rõhujad!
Kindlalt kui raud on meie meeste meeled,
võit meil või haud, nii kinnitavad keeled.
Ei või ükski ütelda,
et eesti mehed andnud ära isamaa.
Kui ainus mees me tulle tormame,
tagasi me lööme julma vaenlase.
Surma ei karda Eesti Malevad,
ei iial Eestit orjastada lase nad.
Üles mehed vapramad,
kes Läti piirist Narvani
ja terves Eestis elavad!
Sest veel on Eestis vägevust,
võib võita vaenlast kangemat ja rangemat.
Julgust, vaprust, tugevust kui välgub mõõk,
paugub püss ja kuulirahe sajab.
Need me mehed vahvamad
kel kodumaa veel kallis on, jah kallis on.
Eesti hümni noote puhkpilliorkestrile on võimalik soetada kirjastuselt Edition 49