Reet Brauer – 70

Reet Brauer (foto TTÜ puhkpilliorkestri fotoarhiivist)

24. jaanuaril 2022 tähistab 70. juubelit kauaaegne puhkpilliorkestrite dirigent ja dirigeerimise õppejõud Reet Brauer.

 

Reet Brueri juubelisünnipäeva eel meenutas oma õpingute aega 1986-1990 Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuuriteaduskonnas puhkpilliorkestrite dirigeerimist õppinud Tallinna Tuletõrjeühingu Puhkpilliorkestri ja Tallinna Linnatranspordi Puhkpilliorkestri dirigent Riho Sild. 

Mis on Sinu esimesed pähetulevad mõtted oma erialaõpetajale mõeldes?

Reet on väga emotsionaalne, samas süstemaatiline, korrektne, täpne ja sihikindel kõigis oma tegemistes ja õppejõuna nõudis seda ka kõigilt oma õpilastelt. See puudutas nii nootide hoidmist, arhiveerimist ja käsitlemist kui hoolitsemist oma välimuse eest. Temalt õpitud süsteemi järgi olen ka mina oma noodimajandust hallanud. Noodid on nummerdatud ja alati komplekteeritud partituuri järjestuses. Peab tunnistama, et nootide väljajagamisel hoiab see nipp meeletult orkestri aega kokku ja ma tean täpselt, kas üks või teine partii on varasemalt väljajagatud või mitte ehk orkestrandil pole mõtet minuga vaidlema hakata, et tal ei ole seda partiid või pole seda näinudki jne. Samas oli ta õppejõuna väga empaatiline ja heas mõttes emalik, ta elas igapäevaselt kaasa oma üliõpilaste rõõmudele ja muredele.

Mille eest oled, mitme orkestri ees tegevdirigendina toimetades, tänulik oma õpetajale? 

Väga palju aega pühendas Reet noordirigendi füüsise ehk käte, randmete ja õlavööndi liikumises vabaduse leidmiseks, indiviidi loomuliku liikumise paigutamiseks dirigeerimisprotsessi. Nii kummaline, kui see ka ei tundu, on see enamasti noorete dirigentide jaoks üks väga suur probleem ja loomuliku vabaduseni dirigeerimisliigutustes jõutakse tegevdirigendina alles aastaid hiljem. Teisalt pidi iga liigutus ja käemärk olema täpne, konkreetne ning õigesti suunatud. Püüdlusteks oli – ei midagi liigutustes üleliigset, kasuks tulevad vaid võimalikult lühikesed ja arusaadavad žestid ning kõige selle juures tuleb olla vaba ja lihtne. See kokku kõlab kui vastandite kokkupõrkumine, aga need on dirigeerimise alustalad ilma milleta pole võimalik orkestrit efektiivselt ja arusaadavalt juhatada. Igal dirigendil on oma käekiri ja iga dirigent on oma õpetaja nägu. Mida ma tahan sellega öelda? Kooli ajal joonistusid väga selgelt välja, kes on kelle õpetajaks olnud ja ilmselt nii see peabki olema.

Kas Reet Brauer oli range õpetaja?

Mõistagi oli tundi minnes eelduseks, et tunnis läbivõetav materjal on eelnevalt kodus ka korralikult läbi töötatud. Partituuri tundmine eeldas ju tulemusliku tunni resultaati. Tudengina siiski juhtus ka seda, et ettevalmistus oli nõrk või ka olematu. Sellegi poolest sai tundi mindud ja mõistagi sai Reet esimestest taktidest aru, kas eelnevalt on partituuriga tööd tehtud või mitte. Alati naerusuine Reet muutus tõsiseks ja pühendus maksimaalselt tööle, et sekunditki kaotamata õpilasele võimalikult palju selgeks teha ja õpilase poolt tegmata töö võimalikult palju kompenseerida. Mõistagi tundsid õpilased ise piinlikust, et olid Reeta ja kontsertmeistrit alt vedanud, kuigi Reet seda sõnades kunagi ei väljendanud. Ka sellistest tundidest tulles oli ikkagi väga hea ja kerge tunne, sest Reet suutis alati leida midagi positiivset ja süstis seda kõikidesse oma õpilastesse.

Kas tunnist puudumine oleks võinud olla võimaluseks, et varjata enda sel korral tegemata tööd? 

Tundi mitteminemine ei tulnud kõneallagi. Selle oli Reet meile juba alguses selgeks teinud, et orkester ootab ja etteteatamata orkestriproovi ärajäämine pole lihtsalt võimalik, orkestrandid on kokku tulnud, omale aja võtnud ja dirigenti ei tule – see on ju mõeldamatu. Dirigeerimise tunnid olid ju proovid kujutletava orkestriga.

Kuidas tekitati Sinu jaoks arusaamised dirigendi rollist orkestri ees?

Enamus tunde toimus ju klaverisaatjaga ehk orkestri pilti ja kõla pidi dirigeerimisõpilane oma peas ette kujutama. Mõistagi tudengil see alati ei tahtnud õnnestuda, aga Reet ei jätnud järgi vaid nõudis vastavalt partituurile õiges suunas pöördumist ühe või teise pillirühma või konkreetselt ka soolo esitaja poole. Ka nägu pidi juba eelnevalt väljendama muusikat, mis kohe, kohe kõlama hakkab. Ja nii tuli võtta lugu ikka uuesti ja uuesti, kuni pöörded, sissenäitamised ja nägu väljendasid seda muusikat, mis partituuris kirjas ja kontsermeistri sõrmede alt välja tuli.

Kokkuvõtvalt tahan öelda, et Reet on väga helge inimene. Rõõmsameelne ja innustav, empaatiline ja nõudlik.
Reeda poolt antud algtõed ja juhised saadavad mind elus edasi ja mitte ainult mind, vaid kõiki tema õpilasi, kes on oma elu mingilgi moel sidunud dirigeerimisega. Pean tunnistama, et olen äraütlemata tänulik, et just Reet sai minu õpetajaks, et mul oli võimalus neli aastat ammutada oskusi ja teadmisi selle imelise inimesega, õpetajate õpetajaga.


Reet Brauer (Raadik) lõpetas 1976.a. Tallinna Riikliku Konservatooriumi (praegune EMTA) puhkpilliorkestri dirigeerimise eriala Helmut Orusaare juhendamisel.
1977-1984. a. oli ta Tallinna Tuletõrjeühingu puhkpilliorkestri dirigent.
1985. aastast Tallinna Polütehnilise Instituudi (praegune Tallinna Tehnikaülikool) puhkpilliorkestri dirigent ja 1995.-2014. aasta suveni selle orkestri peadirigent.
Reet Brauer oli 1999.a. Vilniuses toimunud Baltimaade XIII üliõpilaste laulu– ja tantsupeo “Gaudeamus 99” puhkpilliorkestrite üldjuht.

24 aastat koolitas R.Brauer Tallinna Pedagoogilise Instituudi (praegune Tallinna Ülikool) muusikakateerdis orkestrijuhtimise eriala tudengeid. Orkestrijuhi diplomi on saanud 43 tema õpilast. Praegu töötavad neist orkestrijuhtidena Tarmo Kivisilla, Riho Sild, Liia Ringo, Lauri Metus, Pille Ehelaid, Tanel Soovares, Hiie Kroon.

Koostöös Tallinna Ülikooli kultuuriteaduskonnaga osales aktiivselt 1993., 1996. ja 2000. aasta vabariikliku noorte puhkpilliorkestri dirigentide konkursi korraldamises.

Igavene link sellele artiklile: http://pmkoda.ee/reet-brauer-70/