Kärkna pasunakoor, 1871 (Ed.M. Jakobsoni puulõige, ilmus Suomen Kuvalehtis 1875 ekslikult Torma pasunakoori nime all). Foto R.Põldmäe raamatust “Esimene Eesti üldlaulupidu”, 1969

Artikkel on avaldatud ajalehes “Sirp ja Vasar”,  nr 41 (668), 12. oktoober 1956 (lk 5). Kättesaadav bibliograafilisest andmebaasis digar.ee

Lehekülgi eesti muusikaajaloost

Rudolf Põldmäe

Vähe on uuritud ja uuritakse praegugi meie laulu- ja pasunakooride saavutusterohket ajalugu, kuigi mitmed muusikakollektiivid pühitsevad juba oma saja aasta juubelit. Nõnda on tänapäevani tundmatuks jäänud teenete rikka Kärkna pasunakoori ajalugu, mis tegevuse lühikesele kestusele (1867-1871) vaatamata on täis loomingulisi saavutusi ja ka oma eluõiguste eest võitlemist.

1860-ndail aastail tegutsesid Eestis 10-15 pasunakoori, kellest kõige rohkem silma paistis Väägvere koor D. O. Virkhausi juhtimisel. Kuid järsku tekkis sellele võistleja: 1867. a. algul asutati Tartu linna lähedal Äksi kihelkonnas Kärkna vallas uus pasunakoor, kelle juhiks sai Orge küla koolmeister Paul Bergmann. Ta paistis koolmeistrina teiste hulgast välja ning sai mitmel puhul rahalisi preemiaid. Pasunakoori liikmed soetasid omal kulul muusikariistad ja hakkasid nii hoolikalt õppima, et juba esimesel aastal äratasid oma võimetega tähelepanu. Peale tavaliste esinemiste korraldati 1868. ja 1869. aastail mitu kontserti oma kihelkonnas ja Tartu linnas näljahädaliste abistamiseks. Kontsertide tulust püüti tasuda ka instrumentide ostmisel tekkinud võlgasid.

Kuid kooril tekkis konflikt Äksi pastori, sakslase E. Wegeneriga. Tüli algas pasunakoori esinemisest Kärkna kreekakatoliku usu preestrimajas 15. juunil 1869. aastal. Noor pastor oli alles paari aasta eest ülikoolist tulnud, kuid juba jõudnud ennast näidata kõvakäelise «hingekarjasena». Ta oli kirikumõisa renditaludest minema kihutanud ebameeldivad rentnikud ja üht 60-aastast talumeest õpetanud kõrvakiiludega.

Kärkna orkester kuulus laulupeol 16 mängijaga suuremate hulka ja paistis välja oma heade võimetega, võisteldes Väägvere pasunakooriga. Peokavas puudus pasunakooride esinemine ning nad mängisid ainult rongkäigu ja koosviibimiste kaunistamiseks. Kolmanda pidupäeva õhtul kohtas koorijuht pastor Wegeneri, kes ägedasti meenutas orkestri esinemist preestrimajas ja kuulutas, et ta ei vajavat enam koori ja see võivat nüüd esineda, kus soovib. Sealsamas kutsus ta demonstratiivselt Väägvere pasunakoori Äksi surnuaiapühale mängima, kuna oma pasunamehed ei kõlbavat enam kirikule. Pühad pasunad pidid olema rüvetatud ja pastor keelas nendega esinemise kirikus, «kuni kuradit väljakihutav pastor need jälle on puhastanud nendele külgehakanud mustusest », nagu ironiseeris tolleaegne vene ajaleht. Tõeliseks põhjuseks oli pastori kartus, et eestlased lähenevad venelastele, nagu öeldakse ajaleheski: «Bergmann oli ennast näidanud venelaste sõbrana, ja hirmutavaks näiteks teistele oli möödapääsmatu teda kõrvaldada .» Pastor kavatses teda koolmeistriametist vallandada, kuid selleks ei jätkunud põhjust, kuna Bergmann oli 17 aastat koolis töötanud ja selle kihelkonna esimesele kohale tõstnud.

Konflikt kandus Kärkna vallavalitsusse, kust saadeti pooleldi ebaseaduslik kaebus kihelkonna koolivalitsusele. Ühine koolivalitsuse ja vallakohtu komisjon tuli koolimajja asja uurima, kuid tunnistas Bergmanni tegevuse õigeks. Hiljem korraldas pastor Orge koolimajas pasunate õnnistamise «kiriklikuks tarvitamiseks». Kuid sellega ei lõppenud võitlus pastori ja koorijuhi vahel.

1870.a. lõpul kutsuti koor Rakveresse esinema. Kutse võeti heameelega vastu. Bergmann kasutas koolivaheaega ja palus pastorilt veel kuuajalist vabastust koolitööst. Ta muretses endale asetäitjaks ühe kohaliku noormehe, kes tuli koolis küllalt hästi toime. Pastor kutsus koori lahkumisel oma majja, kust saatis õnnistusega teele.

Pärast seda, kui Rakveres anti vana-aasta õhtul edukas kontsert, kohtasid pasunamehed kedagi Tallinna koolmeistrit ja «Estonia » seltsi liiget, kes kutsus nad endaga kaasa ja aitas kontserte Tallinnas korraldada: 6 . jaanuaril Kaarli kirikus ja 11 . jaanuaril Gildi saalis, kus viibis isegi Eestimaa kuberner. «Tallinna sakslased külvasid muusikamehed kiitusega üle ja kuberner austas Bergmanni avaliku käesurumisega,» kõneldakse ajakirjanduses.

Tallinna leht «Revalsche Zeitung» kõneleb Tartumaa talupoegade kontserdist kui «erilisest üllatusest». Edu innustas pasunakoori edasi sõitma Jõhvi ja Narva kontserteerima. Koju jõuti alles 20. jaanuaril, siin ootas neid «pastoraalne äike»: neid olevat lubatud sõita ainult Rakveresse, muudest reisidest saanud pastor teada alles ajalehtede kaudu! See olevat lausa kuritegu, kuigi Bergmann seletas, et temal on veel 7 puhkepäeva kasutamata.

Kohe saadeti kaebus kihelkonna koolivalitsusse. Seal leiti Bergmann süüdi olevat koolitöö laokilejätmises, kusjuures asetäitjat ei arvestatud, kuna see oli koolivalitsusele esitamata jäänud. Bergmann otsustati, ilmselt pastori survel, koolmeistriametist vallandada. Kihelkonna rahvas protesteeris hulgaliselt, kuid seda ei arvestatud, varsti määrati ametisse teine koolmeister ja Bergmann pidigi Kärknast lahkuma.

Kuid enne Kärknast lahkumist korraldas Bergmann 1871. aastal pikema kontserdireisi väljapoole kodukoha piire. Tallinnas oli ta kontakti saanud Carl Robert Jakobsoniga, kes aitas ulatuslikku ettevõtet organiseerida. Jakobson avaldas Peterburi soome ajalehes «Pietarin Sanomat» kirjutuse eesti pasunakoori kohta ja märkis lõpuks, et eesti kooride tegevus «vääriks järeletegemist ka Ingeris ja Soomes». Kärkna pasunakoor andiski 1871. a. mais kontserdi Peterburis ja sõitis koos C. R. Jakobsoniga edasi Soome. Pärast esinemist Viiburis korraldati kontsert Helsingi ülikooli aulas. «Samal laval, kus varemalt saksa ja põhjamaade kuulsamad helimehed ja mängijad on esinenud, nähti nüüd rühma talupoegi, pillid kaenlas, kummarduvat publiku poole. Seljas olid neil tumesinised rüüd, punane villane vöö vööl. Juuksed olid neil pikad ja kammitud kahele poole lauku, näod samasugused nagu soomegi talupojal. Juhatas keegi talupoeg Paul Bergmann, kes oma kodukohas on korjanud oma ümber ka laulukoori, kuhu kuulub 50 meest ja naist. Tema kõrval puhub pasunat tema 11-aastane poeg, kes kodus olles karjas käib», nõnda kirjutatakse soome ajalehes. Esinemist ei kiideta eriliselt kunstiliseks, kuid see olnud «siiski kunstiväärtuslikum, kui oleks võinud oodata meestelt, kes on kogu eluea olnud võõraste ikke all».

Helsingist sõideti koos C. R. Jakobsoniga Soome sisemaale Janakkala kihelkonda, kus esineti rahvakoolis. Vesteldi kohalike talupoegadega ja need avaldasid soovi samalaadse pasunakoori asutamiseks: hiljem olevatki Soomes mitu orkestrit tekkinud Kärkna meeste eeskujul. Kahjuks on see silmapaistvam ja varasem eesti orkestrimuusika üritus ekslikult omistatud Torma pasunakoorile, tuginedes peamiselt 1875. a. «SuoImen Kuvalehti’s» avaldatud eesti pasunakoori puulõikelise pildi allkirjale «Torma pasunakoor».

Kärkna koori «rahvusvaheline» kontserdireis kujunes talle aga ühtlasi surmaeelseks luigelauluks. Suurte võimetega juhi kaotamine laostas ka orkestri.

Kuid Bergmanni tüli ei võinud jääda üldsusele teadmatuks. Ettevaatlik J. V. Jannsen lõpetas varakult informatsiooni Kärkna pasunakoori kohta nii, et «Eesti Postimees» enam-vähem vaikis maha tähtsa Soome-reisi. Kuid üheskoos reisides oli Bergmann oma olukorrast jutustanud C. R. Jakobsonile, ja 1871. a. juuni alguses ilmus mõjurikkas vene ajalehes «Golos» artikkel Bergmanni kohta, mis kuulub tõenäoliselt Jakobsonile. Teravas toonis paljastatakse pastor Wegeneri ülekohtust tegevust ja kaitstakse Bergmanni; lõpus viidatakse omavolile, mida võimaldab isoleeritud Baltimaade erikord. Artikkel trükiti ära ka Tartu saksa ajalehes ja sealsamas vastas E. Wegener. Ta püüdis ennast näidata Bergmanni sõbrana ja veeretas vallandamise vallarahvale ja ametimeestele. Lõpus süüdistatakse «Golos’it» Balti olude ebaõiges valgustamises, kuna artiklis leidus mõningaid ebatäpsusi. Saksa ajalehes võttis sõna ka Bergmann, kes näitas oma tegevuse seaduspärasust ja tõendas, et tema vallandajaks polnud Kärkna vald, vaid pastor Wegener. Toimetus lõpetas vaidluse viitega, nagu vaidleks keegi teine Bergmanni eest, ta ise ei suutvat saksa keele mitteoskamise tõttu vastutada kirjutuste sisu eest. Poleemikas võiski kaasa aidata C. R. Jakobson, kes samal ajal alustas teisigi rünnakuid Baltimaade tegelastele ja oludele. Bergmanni tüli kandus isegi Saksamaale, kus jälgiti hoolikalt balti sakslaste ja venelaste vahekordade teravnemist. Ajaleht «Kölnische Zeitung» refereeris poleemikat ja tegi vene lehtedele etteheiteid rahvusliku antipaatia teadlikus süvendamises.

Bergmanni hilisema elujärje kohta on vähe andmeid. Nähtavasti ei saanud ta enam Liivimaa kubermangus koolmeistri kohta ja pidi siirduma Eestimaa kubermangu Haljala kihelkonda, kus hakkas töötama koolmeistrina ja  kogukonnakirjutajana. Ta asutas ka Haljalas esimese pasunakoori ja võttis hiljem osa Kuusalu pasunakoori tegevusest. 1880. aasta paiku asus ta Rakveresse, kus täitis nelja linnaümbruse valla kirjutaja ülesandeid. Ta tegutses Rakveres ka muusikajuhina ja muusikaõpetajana. Valla- ja kohtureformi järel loobus ta 1892. a vallaametitest. Ta tegutses mõne aasta Rakvere vennastekoguduses, peamiselt orelimängijana, kuid visati 1894. a. suure skandaaliga kogudusest välja, kui oli arvustama hakanud selle iganenud tegevusvorme. Nüüd lõi Bergmannis uuesti välja temperamentne võitlejaloomus ja ta kirjutas harukordse teravusega raamatu vennastekoguduse vastu, hiljem veel täiendava brošüüri. Tekkinud poleemikas süüdistati teda muuseas, et ta olevat «ühe ilmaliku seltsi president ja muusika juhataja olnud, üks ilmalik koolmeister, üks ilmalaps», mida palvevennad võisid veel 30 aastat hiljem lugeda süüteoks.

Kärkna pasunakoori lühikesest ajaloost näeme eriti Paul Bergmanni suurt ettevõtlikkust ja muusikatundmist, mistõttu selle mehe töö väärib tänapäevalgi tunnustamist ja edasiuurimist.