Novembrikuises ajakirjas „Class Band Info!” avaldati pikem intervjuu Tartus tegutsevate Gunnar Pettaigi ja Aveli Paidega, kes on ühtlasi ClassBandi meetodi maaletoojad Eestis. Kuigi siingi on jõutud juba korraldada mõningaid asjakohaseid metoodilisi seminare, oleks järgnevaga kasulik tutvustada meetodi olulisi pidepunkte veel laiemale lugejaskonnale.
Õpime koos, mängime koos!
Mati Põdra dirigent ja puhkpilliõpetaja
Väga lühidalt lahti seletades on ClassBand metoodika, mille keskpunktis on koosmäng. Meetodi originaal paigutab ClassBandi täiesti tavalise kooli täiesti tavalise koolipäeva täiesti tavalise klassitunni aegruumi, orkestriõpe on seega üldhariduskooli õppekavas, ja saavad seda õpetust kõik selles klassis õppijad, mitte ainult katsetega väljavalitud (nagu kombeks muusikakoolides) või soovijad (nagu tegutsetakse huviringides).
Meetodi sündi võiks seostada eelkõige faktiga, et puhkpillide õppimise populaarsus pole võrreldes klaveri, kitarri ja viiuliga konkurentsivõimeline mitte üheski maailma otsas. Miks – sellele ühest vastust polegi, kuid on enam kui tõenäoline, et mitme halva teguri koosmõjus. Ei tea lapsed ega lapsevanemadki liiga hästi, mis need puhkpillid on – üks pasun puha. Ei teata, mis muusikat nendega teha annab – ju kõlbavad ainult paraadidele ja matustele. Eksisteerivad vanuse-, soo- ja kehaehituse põhised eelarvamused – nende ridadegi autor mäletab, et kui esimene tüdrukust klarnetiõpilane 1980-ndatel Muusikakeskkooli tuli, käidi vaata et näpuga katsumas, kas on ikka päris. Sest tüdrukute jaoks kõlbab ometi ju ainult flööt!
Kui regionaalses vaates lisada nendele teguritele asjaolu, et kahetsusväärselt palju eksisteerib ikka veel muusikakoole, kes hindavad oma õpilaste ja õpetajate kvaliteeti ainult selle põhjal, kui palju koolile solistide konkurssidelt auhindu ära tuuakse (ja taluvad hädapärast seda, et mingisugune entusiastlik hull tahab ka ansambleid-orkestreid teha – mis siis, et talle selle eest naeruväärselt vähe töötunde antakse); kui lisada, et solfedžo õpetus on kõike muud kui instrumendi vajadustest lähtuv (aga eriti kaugelt käib ta mööda puhkpilliõpilastest) – siis ongi käes olukord, kus muusikakooli vastuvõtukatsetele lihtsalt ei tuldagi. Kui on suurem muusikakool, pole ehk väga hullu (juhtkonna meelest) – „joone alla jäänud” klaverit õppida soovijale pakutakse lahkesti võimalust õppida puhkpille. Vihjates talle sellega mitte kuigivõrd viisakalt: „Sa oled andetu ja ebamusikaalne – aga noh, pasunat puhuma kõlbad ikka!” Aga väiksemas muusikakoolis pole tavaliselt sedagi võimalust…
ClassBandi meetod suudab lahendada praktiliselt kõik ülaltoodud probleemid, sest lapsi ei jaotata katsete abil andekateks ja andetuteks, muusikateooria õpe on integreeritud mängupraktikasse, lapsed saavad (muidugi olemasolevate pillide hulgast) valida endale meelepärase instrumendi – ning kui orkestriõpetaja on tegutsenud pillide hankel targasti, tekib ka korrektselt balansseeritud häältega kooslus (mitte nagu nii mõneski muusikakoolis – 10 flööti, 6 trompetit ja õpetaja mängib ise tuubat kaasa). Kui lisada siia veel võimalus saada pilliõpe kätte koolipäeva sees, on lahendatud ka mitu logistilist probleemi.
Ülikoolilinna positiivsed kogemused
Gunnar Pettaig ja Aveli Paide tegutsevad Tartus, ClassBandi meetodil õpetavad nad Tamme Koolis. 2010.aastast Tamme Gümnaasiumis töötav Gunnar on meenutanud, et tolleaegses Tartu 5.keskkoolis oli puhkpilliorkester olemas juba 1947.aastal ning osa on võetud kõigist sõjajärgsetest laulupidudest.
Kui koolireform 2015.aastal jagas senise kooli põhikooliks ja gümnaasiumiks, olid puhkpillitraditsiooni jätkumisest huvitatud mõlema kooli direktorid. Kuid oli ka selge, et gümnasistidest „toe” ärakadumisega tuli põhikooli osas hakata otsima uut pedagoogilist paradigmat. Samuti oli põhikoolis puudus pillidest. Gunnari sõnutsi avastaski ta ClassBandi meetodi juhuslikult – sattus sobivate pillide otsimisel peale ka õpetussüsteemile ja innustus sellest.
Aveli liitus kooli õpetajaskonnaga pisut hiljem, ja see on oluliselt aidanud kaasa korrektse puupillide mängutehnika omandamisele. Ta peab grupimeetodil õpetamist enda jaoks parajaks väljakutseks ja möönab, et on aastatega palju targemaks saanud. „Minu esmane ja ilmselt ka kõige tähtsam eesmärk on see, et tekitada lastes musitseerimise soov. Samuti tekitada lastes soovi koos tegutseda ja pingutada ühise eesmärgi nimel. Isegi kui alguses ei oska lapsed hinnata seda rõõmu ja ühispingutust, siis hilisemas faasis on näha palju rõõmsaid silmi ja üksteise õpetamist ja lihtsalt lusti. Lõppeesmärk on kindlasti see, et lapsed oleksid võimelised mängima orkestris ja omandama lugusid, olles mitte saanud muusikakooli haridust”, ütleb Aveli intervjuus ajakirjale.
Gunnar lisab, et täna tegutseb neli erinevat klassiorkestrit. Lisaks on tublimatest moodustatud eraldi kontsertkoosseis. Osaletakse kõigil kooli pidulikematel üritustel. Classbandides on õpilased alates 3. klassist ja kõige vanemad on 7. klassi lapsed. Vanused jäävad seega vahemikku 10-13 aastat. „Selles vanuses õpilased on füüsiliselt ja vaimselt piisavalt arenenud, et alustada pilliõppega. Nad on võimelised samaaegselt puhuma ja mõtlema”, kommenteerib Gunnar ja jätkab: „Mulle meeldib olla classbandi õpetaja seepärast, et selle meetodiga saan maksimaalselt propageerida puhkpillimängu noorte muusikahuviliste seas.”
Tüüpiline orkestritund algab pillide soojaks puhumisega – puhutakse pikki noote ja tehakse hingamisharjutusi. Seejärel hakatakse lugusid mängima. Kasutatakse ka fonogramme erinevate harjutuste ja lugude jaoks, kuid seda alles siis, kui lastel on nooditekst selge ja oleks lõbusam. Soojendusel mängitakse tunni alguses läbi paar ülilihtsat, tuntud Eesti lastelaulu, mis olid pilliõppimisel esimesed palad. Vajadusel tegeldakse ka paladega, mida on vaja pidulikel kooli sündmustel ja pillilaagrites.
Koosõppe õppematerjale on tegelikult palju, ja hea õpetaja ei piirdugi tavaliselt üheainsa õpikuga (eks ole igal raamatul oma tugevamad ja nõrgemad küljed). Gunnar täpsustab, et lisaks traditsioonilistele Yamaha õpperaamatutele võetakse palasid kogumikust „Take off – 2”. Selle raamatu suureks plussiks on, et ühest ja samast teosest on olemas lihtsamad ja keerulisemad hääled, seega saab kiiiremini arenevatele lastele anda lisaülesandeid ja pöörduda oskuste lisandumisel sama teose juurde tagasi. Olukorras, kus osad õpilased õpivad pillimängu ka muusikakoolis, on selline lahendus väga mõttekas.
Gunnar nendib siiski, et pillid on Eesti elatustaseme kontekstis väga kallid. Tartus polegi võimalik kõigile pille koju anda (Yamaha originaalmetoodika eeldab vaikimisi, et lapsed harjutavad kodus). Kuna pillide arv on piiratud, siis vaskpuhkpillidel desinfitseeritakse enne tunni algust huulikud. Puupuhkpillidel on mitu komplekti huulikuid.
Tartu õpetajad näevad oma missiooni eelkõige koolide puhkpilliorkestrite taastekke innustajana. Oluline on õpilaste sotsialiseerumine, aga ka alternatiivi pakkumine muusikakoolile. Aveli ütleb: „Minu arvates on classbandi lisaväärtus see, et terve klassikomplekt saab ühiselt õppida pilli mängima. Sealjuures saavad lapsed üksteist motiveerida ja toeks olla. Samuti tekib ka väike konkurents, mis püstitab laste jaoks uusi eesmärke.” Gunnar lisab, et oluline on tekitada puhkpillimängu vastu huvi – andekas õpilane on andekas tavaliselt mitmel alal, aga aega pühenduda süvitsi jätkub vaid ühele. Omandanud esmased oskused on hiljem alati lihtsam muusika juurde tagasi tulla.
Oma kolleegidele kogu maailmast soovitab Aveli: „Hoiame kokku ja toome sära laste silmadesse. Mängime pilli ja näitame, et koos ühiselt õppides saame muusikat teha ja sellest rõõmu tunda.” Gunnar julgustab üldhariduskoolide direktoreid kasutama classbandi meetodit kooliõppe programmi osana. See on oluline abivahend orkestrite tekkimise võimaldamiseks tavakoolides. “Kooliorkester on koolikultuuri oluline osa!” lõpetab ta intervjuu ajakirjale.
Harry Illak: “Gunnari ja Aveli tegemisi kõrvalt vaadates võib kulunud fraasi kasutades naljatleda : “Ükski prohvet ei ole kuulus omal maal.” Tõsi see on, et Yamaha bülletääni lugejaskond on tuhandeid kordi suurem, kui Eestis puhkpillimuusikaga tegelejaid kokku.Samas olen veendunud, et Tartu Tamme Kooli orkestriliikumise vedajad ei tee oma igapäevast tänuväärt tööd eesmärgiga saada intervjueeritavateks rahvusvahelise leviga väljaandes. Paradoksaalselt, laia ilma kontekstis üks kusagil kaugel asuv Tamme Kooli puhkpilliorkester on pisike täpike suurel pildil, Eesti ja Tartu mastaabis on vaieldamatult selle orkestri otsesed ja kaudsed mõjud selgelt olemas. Kas meil on silmi nende mõjude märkamiseks?”
Märkmeid Läänerannast: teekond orkestriõpikuni
Nende ridade autor, kes peab ennast elupõliseks “orkestriusku” inimeseks, tutvus koosõppe paradigmaga esimest korda samamoodi täiesti juhuslikult, kui kolleeg maja teisest otsast tõi talle ühest Soome vanakraamipoest ameeriklaste meetodi “Standard of Excellence” intensiivselt kasutatud õpperaamatu. Nähtu pani eelkõige juurdlema teemal, et kuidas siis ikkagi laias maailmas, kus pole kuskil selliseid muusikakoole nagu endises idablokis, on orkestreid rohkem ja nad on ka läbilõikeliselt palju tugevama tasemega? Sellele küsimusele vastuse otsimise käigus kaevus siinkirjutaja netiavarustes üpris sügavale, head lisainfot pakkus Vabariikliku Orkestrijuhtide Puhkpilliorkestri teoreetiline koolitusseminar ja õppereis Soome, kus classbandid vägagi populaarsed. Põhjaliku analüüsi tulemusena sündis otsus alustada eestikeelse orkestriõpiku kokkupanekut, ja et parasjagu oli Lääneranna valla puhkpillielus tõsine pereheitmise aeg, sai tehtud ka ettepanekud valla eri otstes asuvatesse üldhariduskoolidesse ühineda suurema õppeprojektiga.
Tulemus ületas igas mõttes ootused. Kui väikeses Metsküla algkoolis sai direktoriga veel enne kevadist koroonakriisi kokku lepitud, et alustame sügisest 1.-3.klassi õpilastega, tõstsid vanemate klasside õpilased suve lõpul kõva lärmi, et nemad tahavad ka pilliõppest osa saada. Nad saidki oma tahtmise, ja nüüd ongi nii, et ühe kooli absoluutselt kõik 22 õpilast, lisaks veel direktor, huvijuht, üks tulevane lapsevanem ja ühe pere koolieelikust laps osalevad üheskoos orkestriõppes. Teisipäevases tunniplaanis on selle tarbeks eraldatud üks tund kõigile koos ja kokku neli tundi väiksemate homogeensete gruppide jaoks, lisaks on orkestrantidel võimalik vajaduspõhiselt võtta individuaalkonsultatsioone.
Varbla koolis, kus katsetasime 2020.aasta jaanuarist märtsini tulevase õpiku potentsiaalset toimimist kaheksast juhuslikult valitud õpilasest koosneva rühmaga, sai koroona puhkedes kokku lepitud, et jätkame sügisel nendega, kes soovivad. Pooled sellest rühmast soovisid, lisandus ka üks uus õpilane. Väike viiest lapsest koosnev rakuke on seega täiesti olemas ja tegus, kõige enam aga valmistab rõõmu, et teised õpetajad ei näe mitte kui mingit probleemi, kui lapsed korra nädalas muude tundidega paralleelselt toimuvas pilliõppes nende tunnist (roteeruvalt) ära käivad. Eduka tegutsemise aluseks on ikkagi läbirääkimised!
Kohalikku huvihariduse poliitikat silmas pidades tähendas puhkpilliõppe käivitumine Metskülas ja Varblas eeskätt seda, et huviharidusele pääsesid ligi ka logistiliselt halbades piirkondades elavad lapsed. Loomulikult ei ole võetud eesmärki saada tulevikus professionaalseteks puhkpillimängijateks – kuid see polegi huvikoolide eesmärk. Oluline on hoida laste huvi üleval ja pidada silmas palju kaugemaid aegu. Õpetaja on oma töö hästi teinud, kui laps soovib õpitud pilliga osaleda mõne sobiva harrastusorkestri tegevuses ka aastaid pärast seda, kui kõik koolid on läbi. Kasvõi nii kaua, kuni jalad ees ära kantakse.
Seda mõtet kannab endas ka kirjutamisel olev õpik, mille sisu saab olema loomulikult omamaisest kultuuripärandist lähtuv. Muidugi – nagu ka juba ülalpool sai mainitud – pole ideaalset õpperaamatut olemas ja kõik oleneb ikkagi eelkõige õpetajatest. Kuid kindel tahe kirjutada raamat sellisel kujul, et sobiks igas vanuses nullist alustajale, on täiesti olemas ja tööd käivad.
Kas seda õpikut saaks kasutada muusikakoolideski? Jah, miks mitte. Niikuinii puudub muusikalises huvihariduses juba viimased 13 aastat riiklik õppekava, pole ka näha, et tuleks – ja avameelselt öeldes oleks parem, kui ei tulekski. See jätaks õpetajale vabad käed asetada oma pedagoogilises paradigmas keskpunkti orkestrimäng. See on laias maailmas korduvalt läbiproovitud ja alati tulemuseni viiv metoodika, mille rakendamiseks siinmail polegi suurt muud vaja kui visata ajaloo prügikasti former Soviet Union.
Gunnar ja Aveli julgesid seda teha. Loodame siis, et see innustab teisigi.