Puhkpilliorkestritest laulupidudel

Tõnu Soosõrv

Mõte tutvuda põhjalikumalt puhkpilliorkestrite osalemisega üldlaulupidudel tekkis päris juhuslikult, kui külastasin Eesti Noorte Puhkpilliorkestri kontserti 28. jaanuaril (2024) Tabasalu Muusikakoolis. Vastsed orkestri dirigendid Silver Niinemets ja Priit Ruusalepp olid seekordse orkestri esimese kontserdi teemaks valinud läbilõike üldlaulupidudel ja noorte laulupidudel kavas olnud muusikast. Kuigi olen ka ise mängijana ja hiljem kollektiivi juhina küllalt pikka aega olnud seotud laulupidudega, mõistsin järsku, et kuigi mäletan paljusid esitatud teoseid ja dirigente, ei ole mul kaugeltki terviklikku pilti puhkpilliorkestrite esinemisest laulupidudel.

Niisiis võtsin asja käsile ja esitan siin, kuna see võib pakkuda huvi teistelegi. Samas, see ei ole kindlasti tõsine uurimistöö. Allikatena olen kasutanud Silver Niinemetsa koostatud ülevaadet puhkpilliorkestrite laulupidude repertuaarist ja Eesti Laulu- ja tantsupeo SA materjale internetis (sa.laulupidu.ee/laulupeod-1869-2009/). Kuid kumbki neist ei ole päris täielik. Puudulikud on andmed II laulupeo ja osaliselt ka mõne hilisema peo kohta. Seega kehtivad allpooltoodud arvandmed ainult olemasolevate kavade kohta ja ei ole päris täpsed, kuid üldpilti see ei mõjuta. Analüüsis on arvestatud ainult ühendorkestri poolt esitatud palu, ka neid, mis esitati ühiselt koos kooridega. Laulude saateid valikorkestritelt arvestatud ei ole. Nii on ka nö „kohustusliku“ repertuaariga. A. Lvovi „Keisri laulu“ esitati kindlasti rohkem kordi, kui see analüüsist paistab. Olen seda arvestanud kui ta tundus kava osana, mitte eraldi hümnina. Sama kehtib F. Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ kohta, mida esitati lauluna 1896. aastal kontserdi kavas, hilisematel pidude riigihümnina teda enam arvesse võetud ei ole. Muidugi on see arvamus tihti subjektiivne. Ka ei ole arvestatud mängijate soovil korratud teoste esitust, sest neid andmeid oleks väga keeruline (kui üldse võimalik) leida.

25. veebruar 2024

Mõnda puhkpilliorkestrite esinemisest laulupidudel

Puhkpillorkestrid  on osalenud üldlaulupidudel algusest peale. Tõsi, I üldlaulupeol 1869. a Tartus „mängukoorid“ (kokku 56 mängijaga) kontsertidel iseseisvalt ei esinenud, vaid piirdusid koraalilaulude saatmisega. Laulupidu algas orkestrite äratusmängudega Tartu Jaani ja Maarja kiriku tornidest. Seejärel oli kavas ühine rongkäik toonase Vanemuise maja juurest Tähe tänavalt Toomeorgu jumalateenistusele, kus teenisid mitmed kirikuõpetajad, Väägvere pasunakoor ja Tartu-Maarja segakoor. Pealelõunal jätkus programm vaimuliku kontserdiga Ressource’i aias, tänase Peetri kiriku juures. See algas kolme koraali laulmisega pasunakooride saatel. Juhatas Adalbert Hugo Willigerode. Peo kolmandal päeval toimus kooride võistulaulmine ja pasunakooride võistumängimine, mille võitis Väägvere pasunakoor mida juhatas David Otto Wirkhaus.

Orkestrite  esinemine laulupeo kontsertidel algas II üldlaulupeol 1879. Pidu ise algas samuti koraalide mängimisega kirikutornidest. Toimus 4 kontserti – vaimulik kontsert, ilmalik kontsert, üksikute kooride kontsert ja võistulaulmise-mängimise kontsert. Muusikat esitati plokkidena – üks pala puhkpilliorkestritelt, 4-5 laulu, seejärel kõne. Vaimulikul kontserdil esitasid orkestrid 3 pala iseseisvalt ja ühe koos kooriga, ilmalikul kontserdil 3 marssi ja ühe pala koos kooriga ja ülejäänud kontsertidel veel kaks pala ja kaks marssi, seega üldse 12 teost. Ühendkoorid esitasid 22 laulu, seega oli orkestrimuusika osakaal märkimisväärselt suur. Ette rutates võib öelda, et tulevikus hakkas see järjest kahanema.  Orkestreid juhatasid Willigerode ja Wirkhaus. (Kes mida, ei ole täpsustatud.)

Järgnevad laulupeod toimusid üldjoontes analoogselt esimestega ainult mõningate muutustega

Näiteks III laulupeol Tallinnas 1880 eraldi vaimulikku kontserti ei toimunud, vaid ilmalikud ja vaimulikud laulud esitati segamini. I kontserdil esitas ühendorkester iseseisvalt ainult ühe pala ja „Keisri laulu“ koos kooridega. Väägvere orkester mängis peo avamiseks ühe koraali. Laule esitati 14. II kontserdil esinesid ainult koorid. Kas ei jõutud lühikese ettevalmistusaja tõttu rohkem palu ette valmistada, igatahes nii väike ei ole puhkpilliorkestrite osa kunagi olnud.

Edaspidi hakkasid lisanduma uued kooriliigid. IV laulupeol kus lisandusid segakoorid ja ka keelpilliorkestrid ühe palaga, oli üldse kavas 39 teost, millest puhkpilliorkester esitas 10, seega siiski veel veerandi kogu kavast.

V laulupeol toimus teatav murrang kooride kavas – järsult suurenes Eesti heliloomingu osakaal, puhkpilliorkestrite repertuaaris see aga ei kajastunud, omamaine helilooming praktiliselt lihtsalt puudus.

VI laulupeol 1896 toimus viimast korda orkestrite võistumängimine (seda ei toimunud ka III laulupeol). Põhjuseks oli, et võistumängimises osalesid ainult üksikud orkestrid (kõige enam II peol – 7). Samal peol osalesid võistulaulmisel ka naiskoorid, aga laulupeole pääsesid nad alles X laulupeol 1933, lastekoorid aga juba 1910. Muidu kulgesid peod küllalt traditsiooniliselt, ikka äratuseks koraalid tornidest ja muusika plokkidena (5-6 laulu, „mängukoor“ ikka esimesena. See muutus VII laulupeol 1910. Seekord orkestrid alustasid kontserte ja lõpetasid peo. (I kontsert: Ühendatult Keisri laul, siis 3 pala orkestrilt ja 13 laulu; II kontsert 2 pala orkestrilt, 17 laulu, osa neist orkestri saatel ja lõpumarss.

Ei ole päris selge, kas koore saatis ühendorkester või üksikud valikorkestrid. Siin on eeldatud, et koos kooridega mängis ühendorkester (autori kommentaar).

Suuremad muutused laulupidude kavas leidsid aset Eesti Vabariigi ajal VIII laulupeol 1923. Seekord äratusmänge ei olnud. Toimus kolm kontserti. Puhkpilliorkester avas I ja II kontserdi avapalaga ja esines siis lühiplokkidena kooride vahel ja II kontserdi lõpus. Kui kooride kavas oli ainult eesti muusika (ühe erandiga Soomest tulnud külaliskoori auks) siis puhkpilliorkestrite kavas oli endiselt saksa kergem muusika, sest algupärane helilooming puudus. Uudse ettevõtmisena toimus III kontserdil eraldi sõjaväe pasunakooride (tänapäevases mõistes kutseliste orkestrite)  kontsert, kus esitati 10 pala, sellest 2 eesti lugu – „Tuljak“ ja „Kuldrannake“. Peale seda esinesid üksikud koorid ja ühendkoor esitas valiku I ja II kontserdil ettekantud lauludest. Tavaorkestrite osa jäi kooridega võrreldes seekord üpris tagasihoidlikuks (I kontserdil 12 – 3 ja II kontserdil 13 – 3). Seevastu sõjaväeorkestrite osa oli suur. (Kuna selle kontserdi kooride kava ei ole, siis arvulist suhet leida ei saa, kuid kümme järjestikust teost on tõsine kontsert.)

IX üldlaulupidu 1928 sarnanes oma ülesehituselt  tänapäevaste pidudega. Kooriliigid esinesid plokkidena (ka orkestreid võib ju vaadelda ühe kooriliigina.) Arvestades esinejate arvu (eriti tänapäeval), on see logistiliselt muidugi kõige otstarbekam. Toimus kolm kontserti. Teise päeva (pühapäev) hommikul toimusid jälle ka äratusmängud. Seekord kõlas ka puhkpilliorkestrite esituses eranditult eesti muusika, I kontserdil 5 pala ja II samuti 5, kusjuures kolm teost oli kavas mõlemal päeva, seega üldse 7 teost, nende hulgas 3 marssi. Proportsioon kooridega : I kontsert 21- 5, II kontsert 19 – 5. III kontserdil esinesid ühendatud sõjaväeorkestrid, kuid kava ei ole kahjuks toodud.

X laulupeol 1933 sõjaväeorkestreid kavas ei olnud.  Ka kolmandal kontserdil esinesid ühendatud puhkpilliorkestrid, mängiti I ja II kontserdil kavas olnud teoseid. Nad esitasid 15 Esitusi oli 15, kavas aga 10 teost, kusjuures mitmed neist olid ulatuslikud. Ei varem, ega hiljem ei ole ühel peol samu teoseid mängitud mitu korda (mitte arvestades kordamisele tulnud palu). Selles mõttes olid 1928 ja 1933 aasta peod erandlikud. Hiljem, eriti nõukogude ajal, on küll sarnaselt kooridele esitatud varasematel pidudel kavas olnud teoseid, kuid mitte korratud ühe peo erinevatel kontsertidel.

Peale 1938. a laulupidu tuli pidudesse okupatsiooni ja sõja tõttu suurem vahe, järgmine laulupidu toimus alles 1947. Selle ülesehitus oli üldjoontes sarnane eelmistega, erinevus oli muidugi repertuaaris. Koorimuusikat mõjutas see enam, puhkpilliorkestrid mängisid ikka ainult eesti muusikat. Äratusmänge ei tehtud, kontserte oli kaks.  Proportsioonid: I kontsert 28 – 4, II kontsert 27 – 3. Kokku seega 55:7.

Ka järgnevad peod kulgesid võrdlemisi sarnase stsenaariumi järgi. Orkestrid esinesid mõlemal päeval, esimesel harilikult kava keskel ja teist päeva alustades. Mõlemal kontserdil esitati 3-4 erinevat pala. Erandiks kujunes XV laulupidu 1960. aastal. Väga tugeva vihmasaju tõttu jäi esimese päeva kontsert ära. Õieti kujunes sellest spontaanne rahvalik kontsert, kus koorid esitasid mõned kavas olnud laulud dirigentidega ja jätkasid siis iseseisvalt. Orkestrid ei mänginud. Seetõttu kujundati II kontserdi kava nö käigupealt ümber ja orkestrid esitasid 6 pala, jättes kavast välja Harri Otsa „Noored matkajad“ ja Valter Ojakääru „Poiste tantsu“. (Neid ei ole ka hiljem laulupidudel esitatud.) Ka järgmisel peol, 1965. aastal esinesid puhkpilliorkestrid ainult II kontserdil kuue palaga. Edaspidi aga esineti jälle mõlemal päeval 3-4 palaga. Alates juubelilaulupeost 1969 taastati ka äratusmängude tava.

Peale Eesti Vabariigi taastamist on isetegevuslike puhkpilliorkestrite osa pigem veelgi vähenenud. Mängitud on enamasti ainult ühel kontserdil 5 (4) pala. I kontsert on reserveeritud valikkooridele ja kutselistele orkestritele. (Kutselised orkestrid lülitati laulupeo kavva alates XXIV peost 2004.)  Repertuaari osas oli erandlik XXVI üldlaulupidu „Aja puudutus“ 2014. Peo teemast tulenevalt esitati I kontserdil  üks pala igalt eelnevalt laulupeolt. Kutselised puhkpilliorkestrid esitasid seal galopi „Edasi“ (autor tundmatu, uus seade P. Saanilt) II laulupeolt, Porilaste marsi (autor tundmatu), ja E. Tamme avamängu „Kalev ja Linda“ X laulupeo kavast.

Alates 2014 on esinenud ka koondorkester 1-2 palaga. Viimasel üldlaulupeol 2019. aastal eines kutselistest puhkpilliorkestritest ainult Kaitseväe ja Politsei- ja Piirivalve ühendorkester (esitati 2 pala), sest teisi kutselisi puhkpilliorkestreid selleks ajaks enam ei olnudki. Kui see tendents jätkub, siis on peagi tegemist kutselise üksikorkestri esinemisega. Kui vaadelda isetegevuskollektiivide proportsioone, siis viimasel üllaulupeol esitati II kontserdil 29 laulu, sümfooniaorkester 4 pala, puhkpilliorkester 4 pala ja koondorkester  1 pala, seega instrumentaalmuusika osakaal on ligikaudu veerand nagu laulupidude algul, kuid see on jagatud mitme eri liigi vahel.

Noorte laulupeod

1962. aastal korraldati esimene noorte laulupidu (NL). Edasi toimusid need enamasti viie aasta tagant üldlaulupidude vaheaastatel. Oma ülesehituselt sarnanesid üldlaulupidudele, kuid piirdusid ühe kontserdiga. Puhkpilliorkestritel on kavas olnud enamasti neli pala, vahel ka kolm või viis. Noortepidudel on katsetatud ka mitmeid uuendusi, näit. instrumentaalkoosseisudest on osalenud ka viiuldajate ansambel ja akordionistide ansambel, viimastel pidudel ka sümfooniaorkestrid. VIII peol 1997 esinesid lisaks puhkpilliorkestritele ka mudilaste puhkpilliorkestrid. Muidugi ei saa seda mõista otseselt – tegu oli lihtsalt algajate orkestritega. Nemad ei mänginud iseseisvaid palu, vaid esitasid koos mudilaskooridega lastelaule. Viiest laulust kolme juhatasid koorijuhid, kahte aga puhkpilliorkestri dirigent. Hiljem mudilaste orkestrid kavas olnud ei ole.

Proportsionaalselt on noortepidudel puhkpillimuusika osakaal olnud veelgi väiksem kui üldlaulupidudel. Näiteks IX noortepeol 2002 oli orkestritel kavas 4 pala, kooridelt 33 laulu. Teisi instrumentaalkollektiive ei olnud. XII peol 2017 esitasid puhkpilliorkestrid samuti 4 pala kooridelt oli 38 laulu (hümni arvestamata). Kuid osalesid ka sümfooniaorkestrid 4 palaga ja  koondorkester 2 palaga. Koondorkestri mõte on ilus ja arusaadav, pakkuda esinemisvõimalust laululaval ka rahvamuusikutele. Kuivõrd elujõuliseks see osutub, seda näitab aeg. Probleem on selles, et näiteks kanneldele ja üldse keelpillidele sobivad helistikud ei ole kuigi mugavad puhkpillidele, eriti noorematele, kellel on väiksem ettevalmistus. Ka ei ole siinkirjutaja subjektiivse arvamuse kohaselt orkestratsioonid mõnede pillide osas olnud instrumendipärased. Kuid need vastuolud peaksid olema ületatavad.

Statistikat puhkpilliorkestrite kavadest

Üldse on käesoleva ajani toimunud 27 üldlaulupidu ja 13 noorte laulupidu, seega kokku 40 pidu. Nagu juba algul öeldud, ei ole andmed kõigi esitatud palade kohta täiesti täpsed. Olemasolevate allikate järgi on pidudel selle aja jooksul puhkpilliorkestrite esituses kõlanud 266 teost, sellest 209 üldlaulupidudel ja 57 noortepidudel. (Siia ei ole arvestatud publiku või esitajate soovil korratud teoseid, küll aga neid, mida mängiti ühel peol kaks korda, aga erinevatel kontsertidel (1928 ja 1933). Tegelikult on kõlanud teoste arv ilmselt kuni kümne võrra suurem, sest ei ole teada sõjaväeorkestrite kava 1928. a laulupeol. Kuna mitmeid teoseid on mängitud mitmel korral (erinevatel pidudel),  siis erinevaid teoseid on olnud pisut vähem  (vahel on ka keeruline otsustada, kas erinevaid seadeid lugeda erinevateks teosteks. Seda on siinkirjutaja otsustanud subjektiivselt, sest absoluutne täpsus ei ole olnud eesmärgiks).

Laulupidude kavades puhkpilliorkestrite poolt eraldi esitatud teoste hulk

* Kutseliste orkestite hulka kuuluvad ka sõjaväeorkestid

Noorte laulupidude kavades puhkpilliorkestrite poolt esitatud teoste hulk

* VIII peol 1997 esinesid lisaks puhkpilliorkestritele ka mudilaste puhkpilliorkestrid. Nemad ei mänginud iseseisvaid palu, vaid esitasid koos mudilaskooridega lastelaule. Viiest laulust kolme juhatasid koorijuhid, kahte aga puhkpilliorkestri dirigent.

Pidudel on kõlanud 225 erinevat teost. Nendest 11 autor on teadmata (14 esitust). Mängitud on 135 autori muusikat, sellest 72 Eesti heliloojatelt , 55 lääne heliloojatelt ja 8 vene heliloojatelt. Paljudelt heliloojatelt on mängitud mitmeid teoseid. Mõnevõrra ootamatult on kõige rohkem mängitud vähetuntud Saksa helilooja ja dirigendi Eduard Kiesleri (1840 – 1929) muusikat – 15 teost. Populaarsuselt järgnevad talle Rein Ploom 9 teosega, Eugen Kapp, Tõnis Kõrvits (põhiliselt seaded) ja Priit Raik 7 teosega. Eduard Tammelt on mängitud 6 teost. Hans Hindperelt ja Ott Kaselt on kummaltki mängitud 5 teost. Beethoven, Raimund Kull ja Riivo Jõgi on esindatud 4 teosega. Neid heliloojaid, kellelt on mängitud rohkem kui üks pala, on veel terve rida. Täpsemad andmed selle kohta leiab kirjutise lõpus olevast tabelist.

Kui kooridel on aastatega esile tõusnud mitmed laulud, ilma milleta ei kujuta laulupidu ettegi, siis orkestritel sellist püsirepertuaari ei ole. See ei oleks ka ilmselt otstarbekas, sest orkestri poolt esitatavate palade arv on niigi väga väike. Seda ei tehtud ka varasematel pidudel, kui puhkpillide osa oli proportsionaalselt suurem, kuid siis ei olnud kavas ka eesti muusikat. Muutus tuli 1928. ja 1933. aasta laulupidudel. Siis korrati ka mitmeid kavas olnud teoseid, mängides neid sama peo erinevatel kontsertidel. 1938. aasta laulupeol sellest tavast loobuti. Nõukogude perioodil hakati aeg-ajalt uuesti kavva võtma varasematel pidudel kavas olnud teoseid. Seda on jätkatud ka taastatud Eesti Vabariigis korraldatud pidudel. Erandlik selles osas oli 2014. aasta laulupeol „Aja puudutus. Puudutuse aeg“, kui esimese kontserdi kava oli tervikuna koostatud eelnenud laulupidudel kõlanud teostest, igalt peolt üks. Kutselised puhkpilliorkestrid esinesid seal kolme palaga, taidlusorkestrid esitasid teisel kontserdil värsket loomingut. Niisiis, kuigi puhkpilliorkestrite kavas on varem kõlanud teoste esitamine pigem erand, on siiski rida teoseid kõlanud korduvalt. Selle pingerea tipus troonivad Eduard Tamme pidulik avamäng „Kalev ja Linda“ Miina Härma muusika ainetel ja  Miina Härma – Raimund Kulli „Tuljak“, mida on esitatud viiel korral. Neljal korral on kõlanud Paul Karbi fantaasia „Kiigemäel“, kolmel korral Juta kaebelaul Evald Aava ooperist „Vikerlased“, Eero Liivese „Kalurite tants“, Villem Kapi „Pidulik proloog“, Juhan Jürme „Rukkirääk“ ja kaks tuntud marssi – tundmatu autori „Porilaste marss“ ja Raimund Kulli bravuurmarss „Kodumaa“.  Mitmeid teoseid on mängitud kahel peol. Noorte laulupidudel teoseid korduvalt esitatud ei ole. Täpsemalt näeb seda eelpoolmainitud tabelis kirjutise lõpus.

Žanriliselt on laulupeol esitatud muusika palett väga kirev, laulude instrumentaalseadetest ulatuslike avamängude ja popurriideni. Kuid siin pööraks tähelepanu marssidele. On ju marss puhkpillimuusika väljakujunemisest saadik kuulunud selle juurde. Jättes kõrvale laulupeo rongkäigu, on ka kontsertosas mängitud üpris palju marsse, eriti varasematel pidudel. Üldse on marsse mängitud 53 korral, 10 neist noorte laulupidudel. See on ligikaudu viiendik kõigist laulupidudel kõlanud teostest. Mitmeid marsse on mängitud ka korduvalt. Kõige rohkem mängiti marsse varasematel pidude. Eesti Vabariigi pidudel mängiti neid vähe, üldse ei olnud marsse kavas 1938. aasta üldlaulupeol. Hiljem on nad traditsiooniliselt ikka kavas olnud, enamasti üks, vahel ka rohkem. Marsse ei mängitud 1955, 1960 ja 1969, uuemal ajal 2019, seega mingist kindlast traditsioonist otseselt rääkida ei saa. Noorte laulupidudel ei oma marss nii kindlat kohta, kuigi neid on mängitud kaheksal peol kolmeteistkümnest. Ka ei ole mitmed neist nö traditsioonilised marsid, nagu näiteks „Noorte vilemarss“, Ott Kase seatud „Kuusalu pulmamarss“ ja marss Händeli oratooriumist „Herkules“. Kokkuvõttes võib siiski väita, et marsimuusikal on oma koht Eesti laulupidude kontsertidel.

Dirigendid

Kui repertuaari osas on muutuste tendentsid küllalt hägusad, siis dirigentide valiku osas märksa selgemad. II laulupeol 1879 kui puhkpilliorkestrid, tollal küll „mängukoorid“, peo kontserdil esimest korda osalesid, juhatasid neid Adalbert Hugo Willigerode ja David Otto Wirkhaus. (Kahjuks pole teada, kes mida.) Järgnevad peod kuulusid David Otto Wirkhausile, mis tema autoriteeti arvestades on ka täiesti loomulik.

Esimesel Eesti Vabariigi aegsel laulupeol 1923 juhatas ühendatud pasunakoore Eduard Knude, ühendatud sõjaväeorkestreid aga Tallinna garnisoni orkestri juht Georg Reder. Järgmised peod 1928, 1933 ja 1938 olid jälle „ühe mehe peod“, seekord Raimund Kulli. Kes ja kuidas seda otsustas, ei ole teada. Kuid tahaks märkida, et seadmata vähemalgi määral kahtluse alla Kulli kompetentsi ja positsiooni, oli tol ajal Eestis juba teisigi hea hariduse ja oskustega puhkpillidirigente.

Nõukogude okupatsiooniga senine lähenemine muutus. Senised juhtivad dirigendid olid kas surnud, emigreerunud, või ei sobinud uuele võimule oma eelneva tegevuse pärast. Esile kerkisid uued, valdavalt Eesti laskurkorpuse taustaga dirigendid. 1947. aasta üldlaulupeol juhatas puhkpilliorkestreid veel ainult üks mees – Leopold Vigla, alates järgmisest peost 1950 kuni käesoleva ajani on igal peol dirigente olnud mitmeid. Põhiliselt on nendeks olnud laulupeoliikumisega seotud isikud (Laulupeo komisjoni liikmed, Kooriühingu puhkpillimuusika sektsiooni liikmed, VOP-i dirigendid.) Mingit kindlat mustrit siin leida ei saa. On neid, kes on juhatanud ainult ühel peol ja neid, kes on laulupeo dirigendipuldis seisnud aastaid. Eriti nõukogude perioodil piirduti harva ühe looga, enamasti juhatati ikka mitut. Kui alates 1962. aastast hakati korraldama noorte laulupidusid, siis esialgu juhatasid ka seal teenekad vanema põlve dirigendid. Ega noorteorkestreidki kuigi arvukalt ei olnud. Sedamööda, kuidas neid juurde tuli ja peale kasvas arvukalt noori ja võimekaid dirigente laienes ka laulupeodirigentide ring ja tänapäeval on tavaline, et laulupeol on dirigente vastavalt palade arvule ja igaüks juhatab vaid ühte lugu, harva mõni ka kahte.

Kui vaadelda laulupeo kontsertidel juhatatud teoste arvu, siis ülekaalukalt on siin esimene David Otto Wirkhaus, kes on juhatanud 47 esitust. Selles reas järgnevad talle Raimund Kull (22), Vello Loogna (20), Leho Muldre (15), Jaan Kääramees (14), Leopold Vigla (13), Heldur saade (11) ja Georg Reder (10).

Pidude arvult kuulub esikoht aga Vello Loognale (juhatanud 9 peol), Heldur Saade (7), Leho Muldre (6), David Otto Wirkhaus, Jaan Kääramees ja Harry Illak (5) jne. Üldse on laulupidudel puhkpilliorkestreid juhatanud 48 inimest, kuid kõik neist ei ole puhkpillidirigendid. 1928 juhatas oma „Tervitusmarssi“ autor Miina Härma. Ka 1960. aasta üldlaulupeol, kus kõlas Els Aarne sümfooniline poeem „Rahumeri“ Jaan Kääramehe juhatusel, läks see kordamisele ja siis juhatas seda Els Aarne ise. 1955. aasta üldlaulupeol juhatas M. Härma / R. Kulli „Tuljakut“ aukülalisena Juhan Simm. 1997. aasta noorte laulupeol juhatasid mudilasorkestreid koos mudilaskooridega ka kolm koorijuhti – Ilme Indas, Annelii Traks ja Aarne Saluveer. Ning 2019. aasta üldlaulupeol juhatas kutselisi puhkpilliorkestreid Neeme Järvi.

Kuigi meil eriti viimasel ajal on tulnud juurde terve rida naisdirigente, seda ka puhkpilliorkestrite juurde, on laulupidudel puhkpilliorkestreid juhatanud vaid kolm naist. Lisaks juba nimetatud Miina Härmale ja Els Aarnele ka Sirly Illak-Oluvere 2017 noorte laulupeol.

Eraldi tahaks ära märkida veel üht dirigenti: 1994. aasta üldlaulupeol juhatas kahte pala Aadu Regi, kes oli siis juba 81 aastane. See oli austusavaldus auväärsele maestrole, kes oleks väärinud laulupeo üldjuhi kohta juba palju varem ja korduvalt, kuid kelle nõukogude võimu silmis „must minevik“ selle välistas.

Üldse on laulupidudel puhkpilliorkestreid juhatanud seega 49 isikut. Järgnevas tabelis on toodud tähestikulises järjekorras andmed nende kõigi kohta.

Puhkpilliorkestrite dirigendid laulupidudel

Üldse on laulupidudel puhkpilliorkestreid juhatanud seega 49 isikut. Järgnevas tabelis on toodud tähestikulises järjekorras andmed nende kõigi kohta.

Puhkpilliorkestrite poolt esitatud teosed

Koondandmed on esitatud teoste kohta reastatuna autorite tähestikulises järjekorras.