Mati Põdra, sündinud 15. jaanuar 1968 Tallinnas.
15. jaanuaril täitub dirigendil, õpetajal, heliloojal-arranžeerijal, kaitseliitlasel MATI PÕDRAL 50 aastaringi.
Olulisi teetähiseid Mati Põdra senisest tegevusest:
- 1995–2009 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis muusikateoreetiliste ainete ja muusikaajaloo õpetaja;
- 2009–2011 Islandi Vabariigis Thorshöfnis instrumendiõpetaja;
- 2011–2013 Jana Tringi erakoolis kitarriõpetaja;
- alates aastast 2011 Lihula Muusika- ja Kunstikoolis vaskpuhkpillide ja löökpillide õpetaja;
- 2010/2011 oli ta Narva Lasteülikooli lektor;
- alates 2013. aastast koordineerib Kaitseliidus orkestrite õppetegevust kogu organisatsioonis;
- rahvusvaheliselt tunnustatud arranžeerija, kelle seatud muusikateoseid on mänginud puhkpilli- ja sümfooniaorkestrid nii Eestis kui ka Venemaal, Lätis, Soomes, Norras, Islandil, Austrias ja Saksamaal;
- aasta üldlaulupeoks “Üheshingamine” koostatud puhkpilliorkestritele viisipõimik Uno Naissoo meloodiatest ja 2014. aasta üldlaulupeol kõlas puhkpilliorkestrite esituses viisipõimik “See kaunis maa” Kustas Kikerpuu loomingust.
Sinu avalikkusele teadaolev ametinimetuste loetelu on aukartust avaldav – õpetaja, dirigent, arranžeerija, koolitaja, kaitseliitlane. Kõik nimetatud ametid eeldavad tohutus hulgas osaoskuste valdamist.
Millistest lätetest oled ammutanud oma eluks vajaolevad teadmised ja oskused?
Konkreetseid lätteid on ehk raske nimetadagi, kuid on tõsi, et püüdsin juba lapsena aru saada, kuidas maailma asjad on omavahel seotud. Ehk ei kõla see väga stereotüüpselt, kui ma ütlen, et poiste lemmiktegevus läbi elu ongi vastuse otsimine küsimusele „kuidas see töötab?“ Ja nii kaob mõni poiss garaaži võrri putitama, teine lammutab vana arvuti tükkideks, kolmas… Mina pidasin õigeks hoolega õppida Muusikakeskkoolis ja hiljem Muusikaakadeemias kõike, ka seda, mida nii mõnedki minust nii tol ajal kui ka praegu paremad pillimehed teisejärguliseks pidasid. Harmoonia, solfedžo, muusikaajalugu ja nii edasi. Ajal, kui olin veel „noor ja ilus“, ma aga kindlasti veel ei mõelnud, et minust saab selline rööprähkleja, nagu hetkel olen. Lihtsalt läks nii. Oleksin võinud olla näiteks edukas ERSO orkestrant bioloogilise surmani, aga mingil hetkel hakkasid näpud sügelema ka millegi muu järgi. Selle millegi muu jaoks kuluski koolipõlves laotud vundament marjaks.
BrassQ+ tegemas ettevalmistusi suvise Eduard Tamme nim festivali meistriklassiks.
Sinu loodud seadete (orkestratsioonide) ja originaalloomingu nimekiri läheneb jõudsalt sajale või on juba seda ületanud. Lisaks muusikateoreetilistele teadmistele eeldab see head instrumentide tundmist, mängutehniliste võimaluste tajumist.
Mitme instrumendiga sa end sinasõbraks pead?
Kõigepealt, sada on kindlasti täis juba nende asjadega, mida on minu käest (raha eest) tellinud minu kõige pikemaaegsem partner, Kaitseväe orkester. Ja eks tellijaid ole ju teisigi ning laiast maailmast. Kui nüüd aga lisada kõik need juhtumid, mille puhul kehtib kirjutamata seadus, et omadelt raha ei võeta – kolm Kaitseliidu orkestrit, kolm tantsubändi, kooli brasskvintett ja löökpilliansambel, ja nii edasi vähemalt 25 viimast aastat, siis räägiks pigem numbrist 500. Kuna pole täpset arvet pidanud, ei oska ka öelda, kas see „juubel“ on juba käes või millal tuleb.
Nüüd küsimuse teisest poolest. Eestlaste rahvusspordiala on kümnevõistlus. Olen diplomeeritud kontrabassimängija, pikemalt õppinud tšellot ja muidugi klaverit. Vene sõjaväe hirmus sai endale ka madalad vaskpillid selgeks tehtud (ei läinudki vaja). Hetkel tunnen ennast kõige enesekindlamalt löökpillimängijana. Aga igal minu löökpilliõpilasel on mõni selline pill, mille mängimisel ta mulle juba ammu silmad ette annab. Lohutan ennast nendel hetkedel stamplausega, et hea õpetaja ongi see, kes õpilase endast paremini mängima õpetab.
Lihula Muusika- ja Kunstikoolis on mul hetkel õpilasi selliste pillide peal: fagott, metsasarv, trompet, tromboon, löökpillid, akordion, tšello ja kontrabass. Läbi orkestriklassi ja bändi puutun tihedalt kokku klarnetite ja saksofonidega, on tulnud õpetada ka kitarri- ja flöödiõpilasi. Üldiselt aga – minu pill on orkester. Sellel mängida on suurim väljakutse, mis üldse muusikul olla saab.
Mati Põdra oma esimese põhjalikumalt õpitud instrumendiga ansamblis musitseerimas multiinstrumentalistidega Margot Männik (flööt, vioola, klaver) ja Marie Põdra (oboe, kitarr, flööt).
Mille üle täna siiralt rõõmu tunned ja sisimas uhkusega tagasi vaatad? Mis meelehärmi valmistab?
Ma ei vaata kunagi tagasi, vaid lasen asjadel kulgeda. Nagu olen kunagi öelnud: iga lugu ei lõpe selle hetkega, kui ütled kooli lõpuaktusel ilusaid lauseid ja lased võib-olla oma rinnaesise märjaks nutta. Kas ta tahab vilistlasena kooli orkestris edasi mängida? Kas ta valib ise tee, mis viib ta pillimehena või pilliõpetajana tööle? Kas ta toob minu juurde õppima oma lapsed?
Minu kohe-kohe saabuva juubelikontserdi puhuks teadsin juba pikalt ette, et tahan lavale sümfooniaorkestrit, ja panustasin sellele, et olen suutnud omale soetada rohkem sõpru kui vaenlasi.
Kõik läkski nagu planeeritud, nii mõneski pillirühmas registreerus rohkemgi kui hädapäraselt vaja. Osavõtust teatas selliseidki, keda ma isiklikult üldse siiani pole tundnud (noored teistest orkestritest, kellele eakaaslastest sõbrad-kolleegid rääkisid, et lahe saab olema), tulevad mõned sellised, kellega koolipõlves suurt ei suhelnudki …ju siis nad on siiski minust midagi külge saanud. Selle üle võib tõesti head meelt tunda. Ja uhkusega vaadata …ei, mitte tagasi, vaid edasi.
Kurbadest asjadest. Neil ei tohi lasta oma elu üle võimust võtta. Neid on, ja on meie ümber tegelikult päris palju. Ka nendes valdkondades, kus tegutsen. Ei hakka ühtki nime ega konkreetset olukorda nimetama (kes tunneb ennast puudutatuna, kaevaku kohtusse, siis saab lähemalt kuulda), aga: mõttetu konkureerimine kõiges ja konkursitulemuste haiglane fetišeerimine. Paralleelsete struktuuride moodustamine selle asemel, et analüüsida, mis ei ole läinud plaanikohaselt ja miks. Inimeste hindamine mitte nende tegude põhjal, vaid selle põhjal, millisesse „parteisse“ nad kuuluvad. Heade mõtete ignoreerimine ainult põhjusel, et nood tulid valest liivakastist. Et tegutsen viimastel aastatel Lihulas ja noortega, olen kogenud ka eelarvamuslikku suhtumist vanuse või elukoha põhiselt.
Ma olen viimastel aastatel üritanud seda kõike lihtsalt ignoreerida ja pühenduda põhitegevusele. Olengi selle tulemusel saanud terve põlvkonna noori häid muusikuid, kes on saanud üles kasvada võimalikult ärapanemistevabas õhkkonnas. Kui kuskile mängima kutsutakse, vaatan ainult kalendrit, kas kuupäev sobib. Seejärel uurin, kas ka muusikaline kontseptsioon sobib. Ja mitte mingil juhul ei vaata, milline MTÜ on parasjagu asja taga. Kui, siis ainult niipalju, et ühegi erakonna üritusel mundrit kandes või ka erariides, aga Kaitseliidu orkestrina, üles ei astu.
Mis võiks olla sinu kolm soovi kõike lubavale kuldkalakesele?
1.Ööpäev võiks olla pikk umbes 28 tundi, siis oleks aega rohkemate asjadega tegeleda.
2.Lääneranna vallast võiks naftat leida. Iseenesest, ma vihkan raha ja muutun alati närviliseks, kui olen mingi töö ära teinud ja keegi küsib, mis ma selle eest tahan. Aga suure raha abil annab siiski suuri asju teha täie rauaga. Eks ole, kui meil on vaja saata kedagi kaugushüppe meistrivõistlustele, siis me saadame ikka ühe inimese, kes suudab hüpata seitse meetrit, mitte seitset inimest, kes suudavad hüpata igaüks ühe meetri? Kui ma aga vaatan näiteks igasuguseid toetusejagamisi, siis tundub, et on unustatud vana hea Tõstamaa vanasõna: sitta tuleb visata ikka sellele kapsataimele, mis kasvab. Suur hunnik maksumaksja raha jagatakse laiali, ja selle tulemusel keegi ära ei sure, aga ei ela ka. Üks naftaleiukoht lahendaks meie jaoks hetkel paljugi.
3.Sõltumata soovi number kaks täitmise võimalikkusest vajaksin suuremat klassi. Või tegelikult lausa oma koolimaja. Olemasolevasse ei kipu enam pillid ja noodidki ära mahtuma, inimestest rääkimata.
GAZ 51 autokastis laulupeo rongkäigus 2017 suvel. (Foto autor Olev Mihkelmaa)
Info juubelikontserdi kohta:
Kontserdil „Me armastame teatrit“ esineb selleks kontserdiks kokkutulnud sümfooniaorkester (kontsertmeister Arvo Leibur), mängijaid on järgmistest kollektiividest: ERSO, Vanemuise SO, Kaitseväe orkester, Nõmme MK sümfooniaorkester, Kaitseliidu orkestriteenistus (Tallinna, Pärnumaa ja Lääne malevate orkestrid) ja mitmelt poolt mujaltki, kõiki ei oskagi kohe nimetada.
Kontserdi esimest poolt hoiame (vähemalt püüame hoida) akadeemilistes raamides ja järkjärguline „vabakslaskmine“ toimub teises pooles. Pärast kontserti jätkub üritus väikese tordisöömise ja pokaali mulliga vedeliku taustal peeglisaalis, kus ennast tantsuks ja meeleolumuusikaks üles seadnud Junior Danceband – see lava on täiesti vabalt kasutatav, ära ei aeta kedagi, kes tahab teha mõne üllatusnumbri või siis ei julenud ennast suurel laval näidata.
Mati Põdra: “Igatahes on tulekul head muusikat täis üritus. Tere tulemast!”