Ilmar Tomberg
Kui Eestis on rahvuslike militaarpuhkpilliorkestrite väljakujunemist, nende dirigentide tegevust uuritud ja ka kirjasõnas välja antud (näiteks Peeter Saani „Eesti riigimuusika ja sõjaväeorkestrid“, Tartu 2008, kus on käsitletud tuntud dirigentide Georg Reederi, Eduard Knude, Jüri Niksmani, Eduard Tamme, Julius Vaksi ja paljude teiste tuntud sõjaväe orkestrijuhtide tegevust), siis teise maailmasõjajärgse okupatsiooni perioodi militaarorkestrite kohta valdavalt materjal puudub. Üheks tuntumaks nõukogudeaegseks sõjaväeorkestriks Eestis oli Tallinna garnisoni puhkpilliorkester, mida juhatas aastatel 1963 kuni 1975 (aastast 1973 major) Ilmar Tomberg.
Milline oli selle muusikamehe elutee ja millega on ta jäänud Eesti puhkpillimuusika ajalukku, püüame järgnevate ridadega selgitada.
Ilmar Tomberg sündis 23. oktoobril 1921 aastal Kalmõki ANSV Jašalta rajoonis Esto-Haginskoje külas. Õppis Sverdlovski Muusikakoolis trompetit, lõpetas 1952. aastal Tallinna Muusikakooli muusikateooria ja 1968. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi puhkpilliorkestri dirigeerimise erialal Leopold Vigla ja Elmar Peäske õpilasena. Mängis trompetit 1945–50 ENSV Riikliku Filharmoonia estraadiorkestris, juhatas 1949–60 Tallinna Merekooli estraadiorkestrit, 1954–58 Tallinna 22. keskkooli puhkpilliorkestrit, 1963–75 Tallinna garnisoni puhkpilliorkestrit, oli 1979–83 puhkpilliorkester Pärnu peadirigent. Töötas 1975–89 Tallinna Pedagoogilise Instituudi muusikaosakonnas dirigeerimise ja partituurilugemise õppejõuna.
Ilmar Tomberg kirjutas sõjamälestusi Eesti laskurkorpuse orkestritest ja ansamblitest „Kui muusad pidid vaikima: Eesti laskurkorpuse muusikalisest tegevusest“. Raamatuna ilmus see 1977. aastal.
Õppides konservatooriumis, hakkas Ilmar Tomberg koguma diplomitöö („Muusikaelu Eesti Laskurkorpuses Suure Maailmasõja päevil 1941–1945“) jaoks materjali Eesti korpuse muusikameeste kohta. Ilmar Tomberg võttis osa II maailmasõjast kaadrisõjaväelasena Leningradi rindel, seejärel ansamblis 1. Eesti tagavarapolgus, hiljem Eesti Laskurkorpuse orkestrites ja ansamblites – 7. diviisi orkestris, mida juhatas Eduard Kulp, lõpetas sõjatee ansambliga Emil Laansoo juhatusel. Mitmed korpuse ansamblid ja orkestrid liitusid Eesti NSV Riikliku kunstiansambliga Jaroslavlis.
Eesti Raadio arhiivis leiduva Digihoidla saates „Kergemuusika sõpradele“ vestlevad stuudios saatejuht Valter Ojakäär ja dirigent Ilmar Tomberg. Saade oli eetris 1972. aasta septembris ja oli pühendatud Eesti Laskurkorpuse lähenevale 30-ndale aastapäevale. Selles vestluses selgitab dirigent oma mälestusraamatu saamise lugu. Ta saatis teadaolevatele korpuse ja Jaroslavli kunstiansambli pillimeestele üle Eesti küsitluslehed, mille põhjal sai hulgaliselt lisamaterjali orkestrite ja ansamblite koosseisude, repertuaari ja esinemiste kohta.
Tomberg uuris oma töö tarvis ka Eesti sõjaeelse puhkpillimuusika olukorda. Esimese Eesti Vabariigi ajal jõudis Eesti puhkpillimuusika küllalt kõrgele tasemele nii sõjaväe-, kaitseliidu-, tuletõrjeorkestrite kui ka muude tsiviilorkestrite seas, millega ta põhjendas oma töös küllalt arvuka ja heatasemeliste puhkpillimängijate kontingendi leidmise vene sõjaväe korpuste orkestritesse ja ka väga rasketes oludes tegutsevate ehitus- ja tööpataljonide ansamblitesse.
Töötades Tallinna garnisoni puhkpilliorkestri koosseisu kuuluva sisevägede orkestriga, arendas Ilmar Tomberg orkestrit nii koosseisult kui ka mängutasemelt. Orkester andis linnarahvale suviti avalikke kontserte platsidel ja parkides, talveperioodil esineti koolides.
Kunagises internetiportaalis Militar.net (www.militar.net) muusikamälestuste leheküljel kirjutas kirjasaatja Andres: „Seitsmekümnendail eksisteeris Tallinnas üsna hea militaarpuhkpilliorkester, mida juhatas Ilmar Tomberg. Sama dirigendi taktikepi all andis Harjumäe kõlakojas ka kontserdi kroonu estraadiorkester. Üheks solistiks oli Ivo Linna, teine solist oli Tauno Vahter.“ (Postitatud 14. veebruaril 2010.)
Siit tõuseb esile Ilmar Tombergi roll – eesti noorte muusikute „kaitseinglina“ tegutsemine. Et mitte kaotata kasutult aastaid Venemaa avarustes sõjaväeaega teenides, võimaldas Tomberg andekatel muusikutel ja õppuritel orkestris võimetekohast tegevust leida.
Lisaks eelnimetatud sisevägede orkestrile kuulus Tallinna garnisoniorkestri koosseisu Tondi kasarmutes paiknenud kaardiväeorkester (dirigent Viktor Savkov), ja Tallinna mereväeorkester (dirigent maestro Schehali). Laulusolistidele mängis Tallinna garnisoni orkestris flööti Jaak Joala, samuti Jaan Õun ja mitmed teised noored muusikud. Et Ilmar Tomberg oli Tallinnas tegutsevatest puhkpilliorkestrite dirigentidest ainukesena eestlane, oli suhtlus temaga veidi lihtsam. Huvitav oli lugeda ajakirjanik Verni Leivaku kirjutatud intervjuud Naistelehest 10. veebruaril 2021. aastal, kus Tõnis Kõrvits räägib intervjuus ajakirjanikule, et oli vaid suur juhus, et ta Tallinna sõjaväeorkestrisse sattus. Nimelt märkas Tõnise isa koduaknast, et dirigent Ilmar Tomberg astus Luise tänava kohvikusse ja ajas poissi sinna talle end tutvustama. Kuulnud, et Tõnis on isegi trompetit kaks korda käes hoidnud, saigi „diil“ tehtud. Sõjaväeklubis selgus aga ruttu, et Tõnis ongi trompetit vaid käes hoidnud, sest vigaselt mängitud heliredel reetis selle kohe. Nii sai tema instrumendiks esiotsa suur trumm, aga hiljem tuuba – aega harjutamiseks oli sõjaväeteenistuses rohkesti.
Dirigent Ilmar Tombergile omistati 1974. aastal ENSV teenelise kultuuritegelase aunimetus.
Kaalukas osa Ilmar Tombergi tegevusest eesti puhkpillimuusika alal oli tema ligi 14-aastasel pedagoogilisel tegevusel Tallinna Pedagoogilise Instituudi muusikakateedris. Ainuüksi tema pedagoogilise tegevuse viimasel kümnendil lõpetas ülikooli üle kahekümne viie üliõpilase kultuuritöötaja puhkpilliorkestrijuhi lisaerialaga (muusika õppetooli töötaja eraarhiivi andmetel). Nende hulgast tegutsesid mitmete orkestrite dirigentidena näiteks Arne Põder, Piret Mathiesen, Aleksander Verte, Toomas Kaljuver, Peep Taimla jt. Praegu teevad väga tunnustatud tööd Tombergi õpilastest Väike-Maarja Pasunakoori dirigent Vallo Taar ja Rõngu pasunakoori ja Otepää puhkpilliorkestri dirigent Arno Anton.
Ilmar Tomberg oli pedagoogina väga nõudlik. Endise sõjaväeorkestri juhina pidas ta väga vajalikuks üliõpilaste korrektset töösse suhtumist, kodust tööd partituuri lugemise oskuse arendamiseks ja dirigeerimise praktikat ülikooli õppeorkestriga. Repertuaaris kasutas ta küllalt palju vene ja nõukogude heliloojate avamänge ja kontsertpalu, millest enamikule kirjutas ta ise kontsertmeistri tarvis klaveripartiid. Kolleegina oli ta väga sõbralik ja vitaalne. Tihti meenutas ta korpusepäevade ansamblite ja orkestrite mängijaid.
Aastatel 1979 – 1983 oli Ilmar Tomberg kutselise puhkpilliorkestri “Pärnu” peadirigent.
Ilmar Tomberg suri 1989. aastal 67 aasta vanusena. Ta on maetud Tallinna Liiva kalmistule.
Vaat alisaks:
YouTubes Jaak Elling “Dirigent, trompetist ja pedagoog Ilmar Tomberg – 100”