Kalervo Kulmala – 70

Kalervo Kulmala

Kalervo Kulmala (allikas: ERSO veebileht)

1. detsembril täitub järjekordne ümmargune number aastaringe rahvusvahelise haardega Soome päritolu metsasarvemängijal ja õpetajal  – Kalervo Kulmalal. See on põhjuseks, et  maestrot natuke tagasivaatavalt küsitleda.

Kuidas sai Kalervost metsasarvemängija? Mida sarvemängija ja -õpetaja amet on läbi elu pakkunud?

Kuuekümnendatel ei olnud Soomes majanduslikult kehvapoolsel järjel olevast perest pärit poisikesel sugugi kerge asuda muusikat õppima. Selleks, et hea õpetaja juurde pääseda, tulnuks mul Keravast 30 km kaugusele Helsingisse sõita.  Aga tollal oli väga hea võimalus puhkpillidele ligi pääseda  sõjaväeorkestri kaudu. Minu vanem vend oli selle juba ära proovinud ja minagi haarasin võimalusest kinni. Alustasingi pillimängu õpinguid 13-aastasena Haminas sõjaväeorkestris. Soovisin mängida trombooni nagu mu vend, aga kuna sel hetkel  polnud ühtegi vaba pilli pakuti mulle trompetit. Esimene trompeti tund oli niivõrd ebameeldiv, et läksin jalamaid dirigendi juurde ja palusin mingit muud pilli. Sellest kogemusest oli mul hiljem palju kasu, sest sain teada täpselt, kuidas õpetada ei tohiks. Dirigent oli mõistev mees ja küsis, mis pilli sa siis tahad?  Valisin metsasarve, sest kõik kolm sarvemängijat olid väga toredad mehed. Pillist endast ei teadnud ma midagi, aga heasse seltskonda sattusin kohe! Väga hea koostöö oli mul oma õpetaja Esko Seppäläga Lahtist.

Mängimine sõjaväeorkestris oli kui alatine pidu – tollal mängiti palju just klassikalist muusikat. Just seal puutusin kokku mitmete avamängudega esimest korda elus. Ütleks, et toimus kohene suur armumine muusikasse. Esimese kõrghetkena mäletan musitseerimist puhkpillikvintetis koos maailmakuulsa oboevirtuoosi Heinz Holligeriga.

Hiljem olen mängides tundnud lugematuid kordi lausa ekstaasilaadset sisemist põlemist, eriti eredalt meenuvad mitmed esitused ooperitest. Ooperiteatri orkestrites olen mänginud Kotkas, Lahtis, Helsingis ja Mannheimis. Savonlinna ooperipävadel juba 44 aastat järjest. See on mulle väga meeldinud.

Heliloojad on juba ammu taibanud, et orkestris leidub ainulaadse ja imelise kõlaga pill-metsasarv, mille tämber sobitub imehästi kõikide pillirühmadega. Selle tõttu on sarvele kirjutatud palju imeilusaid ja hästikõlavaid soolosid, duette, triosid ja kvartette. Sarvemäng on väga nõudlik tegevus, aga annab mängijale ka suure rahulduse kui õnnestub kuulajaid ilusasti kõnetada.

Õpetajana kõrghetked on siis, kui kuuled, et õpilase mäng läks paremaks pärast õigel hetkel öeldud õiget sõna. Samuti nähes õpilase näos rõõmu saavutusest. Venetsueelas töötades on lapsed mind lausa suurest rõõmust kallistanud ja paljale pealaele patsutanud peale nende eriti hästi õnnestunud etteasteid. Mis mul viga? Olen tõesti rõõmu jagajana priviligeeritud seisus ja õnnelik!

Kuidas sattusite Eestisse?

Nagu mitmel pool maailmas, nii ka Soome sarvemängijatel on heaks kombeks kutsuda külalisorkestrite sarverühm õhtusöögile ja nii tuttavaks saada. Estonia teatri orkester käis Soomes 70.-ndate lõpus või 80. alguses kui tutvusin Kalle Kasemäega. Saime koheselt suurteks sõpradeks ja kutsusin ta ka oma koju Järvenpääle külla. Kalle tuligi mispeale sai pärast hirmsa peapesu tolleaegsetelt politrukkidelt. Kalle kutsus mind ka külla Eestisse, kus tutvusin tema perega. Kalle isa Robert Kasemägi töötas siis veel Estonias ja Otsa koolis pedagoogina. Saime väga hea kontakti ja sellest kasvas välja eluaegne sõprus. Kui mitmete heade sarvemängijate lahkumise tõttu oli väga vaja pedagoogi Eesti Muusika ja Teatriakadeemiasse, palus Robert mind appi. Nii ma alustasin aastal 1994 Kaarli pst. õpetamisega algul soome keeles aga varsti vahetasin selle eesti keele vastu välja ja mulle tundub, et saime hästi hakkama.

2010 aastal oli ERSO-l kavas  Malhleri 5. sümfoonia, mis on väga tuntud ka oma kuulsa metsasarve soolo tõttu ja mind kutsuti seda mängima. Ju läks see siis nii hästi, et sooviti mind tihedamini kuulda. Pakuti sellist lepingut, et kui olen Eestis õpetamas, mängiksin ühtlasi ka orkestris. Mul oli selle pakkumise üle väga hea meel, sest ma armastan muusikat  ja seetõttu olen juba mitu aastat selles sümpaatses orkestris mänginud. Huvitav kokkusattumus on see, et ma alustasin Helsingis Soome RSO-s mängimist 26 aastasena, Tallinnas ERSO-s alustades olin 62 aastane.

Milliste nippidega suudate hoida ennast nii vitaalsena ja püsida järjepanu heas mänguvormis?

Olen õppejõuna pidanud kogu aeg ennast arendama ja vormis olema, et õpilastele eeskujuks olla. Vitaalsuse saladus ei olegi milleski muus. Olen loonud oma metoodika, mida olen saanud Sibeliuse Akadeemia ja ka EMTA tudengeid õpetades aastakümneid kontrollida ja täiustada. Pidev noorte inimestega suhtlemine hoiab mõtlemise värskena. Ka neilt on alati midagi õppida, see ongi interaktiivne töö.

Unistus?

Ma tunnen ennast tõesti äravalituna, kuna olen saanud juba noorest east muusikat õppida. Maailmas on miljoneid andekaid noori, kellel pole seda võimalust. Mul on selline mõte, et kord võiks veel siia maailma sündida ainult muusika pärast, hea muusika annab inimesele nii palju rikkust, ilu ja tundlikkust, et seda pole võimalik üle hinnata.

Kalervo Kulmala õnnitlemine Eestis toimub 16. detsembril Eesti Muusika ja Teatriakadeemias kell 16.00.

 

Igavene link sellele artiklile: https://pmkoda.ee/kalervo-kulmala-70/

Lisa kommentaar

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.